Jagatud saladused

Raamatu peategelane on 18- aastane Johanna. Tema isa on alkohoolik. Tal on 4- aastane vend Kaarel, ema ja parim sõber Ingrid. Uusaastapeol lobiseb Johanna oma saladused ühele võõrale koolikaaslasele välja. Õnneks ei räägi Aleksander tema saladusi edasi ja Johanna hakkab temaga meelsasti suhtlema. Selgub, et Aleksander on väga tore. Tüütu on hoopis Kevin, kes on Johanna eks ja jälitab teda kogu aeg.  Kevin tahab ära leppida, kuid Johanna pole sellest huvitatud, sest Kevin on temaga tihti väga ebaviiskas.

Tüdruku elu pole kerge. Isa käitub purjuspäi vägivaldselt.  Ühel ööl põgeneb Johanna ema ja väikevennaga kodust ja nad kolivad isast eraldi elama.

Ma lugesin ühe päevaga raamatu läbi. See oli väga huvitav, kuid lõppes minu jaoks poolikult. Tahaksin teada, mis Johanna elus edasi saama hakkab. Ma loodan, et kunagi tuleb raamatule 2. osa.

Raamat, millest kirjutasin: Agnes Kolga “Jagatud saladused” (Tänapäev, 2019)

Marta

Advertisements

Vahetuslaps

Viinis elavasse perre saadetakse perepoja inglise keele parandamiseks vahetuslaps Inglismaalt. Oodatud ülikorraliku Tomi asemel saabub hoopis paras põrguline Jasper. Algul ei salli perekond Jasperit tema käitumise pärast, kuid hiljem õpivad nad teda tundma ja olukord muutub. Jasperi eripärad on kivikogu, mida ta kellelgi puutuda ei luba, öine söömine, räpasus, suur piimaarmastus ning tema ebaviisakas käitumine. Erinevalt perepojast Ewaldist ja tema vanematest, meeldib Jasper Ewaldi õele Billele. Ühel päeval kohtab Ewald toidupoes  oma sõpra, kes tunneb samuti Tomi. Sõber rääkis Ewaldile Jasperi kurvast minevikust. See muutis Ewaldi pere suhtumist  Jasperisse. Tuli välja, et kunagi elas Jasper oma ema ja isaga, aga siis vanemad lahutasid. Jasper kolis isa ja tema uue naise juurde elama. Isa uus naine oli väga tore ja Jasper oli seal väga õnnelik. Varsti tahtis ema oma last tagasi ja saigi. Emal aga oli juba ka teine laps – Tom. Ema juures elades muutuski Jasper morniks, sest ta tahtis isa naise juures elada. Kahjuks olid isa ja tema naine Mary selleks ajaks lahutanud. Mary oli kolinud hoopis Ameerikasse. Ewaldi pere tundis Jasperile kaasa ja nende käitumine temasse muutus seeläbi. Nad mõistsid teda nüüd paremini, käitusid leebemalt ning nii hakkas ka Jasper nendega suhtlema ja muutus lahkemaks. Kui Jasper Londonisse tagasi sõitis, kinkis ta kogu Viini perele oma lemmikkivid. Pere oskas seda vääriliselt hinnata.

Õppisime raamatust, et esmamulje põhjal ei tohi inimest hinnata.

Raamat, millest kirjutasin: Christine Nöstlinger “Vahetuslaps” (Pegasus, 2017)

Marta ja Tuuli

Kuidas me tantsupeol käisime

Ootasime suve väga. Tantsupidu oli tulemas ja meie pererühm pääses sinna. Pererühmad tantsisid “Kirisabalindu”, mis oli loodud just sellele tantsupeole. Sõitsime tantsupeole 1. juulil ja ööbisime Tallinna 21. Koolis. Alguses olid meie proovid Kalevi staadioni harjutusväljakul. Seal õppisime selgeks tantsujoonised ja liikumise. Hiljem läksime Kalevistaadionile ja seal olid juba üldproovid.

Päevad olid päris pikad ja väsitavad. Lõunaks anti erinevaid suppe ja selleks jagati meile toidutalongid. Meie lemmiksupid olid seljanka ja hernesupp, aga järjekorras  seismine oli päris tüütu. Koolimajas ööbimine jällegi oli väga lahe ja õhtuti sai seal palju nalja. Koolimaja seintel oli palju ilusaid kunstitöid, neid oli tore vaadata.

Enne etendusi olime väga elevil. Pererühma suured punusid kõigile tüdrukutele patsid. Tantsisime läänetribüünil kõige keskel, jäime fotodele ning ka ETV ülekandes oli meie rühm näha.

Tore oli vaadata ka teiste esinemist ja tantse. Näiteks meeldisid meile “Metsavägi”, “Oma õnne sepad” ja “Tuljak”. “Tuljakut” tantsisid meie grupi täiskasvanud ka kaasa. Lapsed olid treppidel. Laupäeval oli rongkäik, kus pidime panema kätte kindad. Kinnastest pidid tekkima Pärnumaa rahvusmustrid. Tegelikult ei tekkinud kinnastest mingit mustrit, sest kogu aeg ei jõudnud ju käsi üleval hoida. Ja peale selle oli kinnastega väga palav. Seega kinnaste osa oli meie jaoks natuke tüütu. Veidike saime vaadata ka laulupidu, siis hakkasime koolimaja poole minema, et oma asjad bussi viia ja koju sõita.

Meie grupis oli 25 inimest. 8 täiskasvanut, 16 last ja õpetaja Reet. Kokkuvõttes oli tantsupidu ülilahe kogemus ja me tahame igast järgnevast peost ka osa saada!

Tuuli ja Marta

Kasuema

Kõigepealt lugesin ma raamatut “Kadri” ja nüüd selle järge “Kasuema”. Kadri on juba suurem ja raamat räägib sellest, mis tema elus edasi juhtub. Vanaema on väga haige ja sureb peagi. Kadri on väga kurb ja läheb ajutiselt tädi Elsa juurde elama. Ühel päeval tuleb isa uudisega, et Kadri saab endale kasuema. Kadri on väga üllatunud. Isa ütleb, et kasuema tuleb neile täna külla. Esialgu proovib Kadri elada koos isa ja kasuemaga. Kasuema on väga sõbralik aga Kadri on kurb ja ei suuda võõrasemaga harjuda. Varsti tüdineb kasuema ära, ta ootab last ja  otsustab, et Kadri võiks internaatkoolis edasi õppida. Seal saab Kadri endale toredad toakaaslased Liki, Anne, Tinka, Roosi, Marelle ja Vesta. Grupivanem on Vesta. Uues koolis kohtub ta Entuga. Täpselt selle sama kelgumäe Entuga ehk Enricoga, kellega Urmas eelmises raamatus kakles. Kadri ehmatab väga ära ja üritas teda igal viisil vältida. Kadrile on internaadielu esialgu harjumatu. Tülitsemine ja üksteise kallal nääksumine on talle võõrad, sest kodus ei juhtunud seda kunagi. Vahepeal on Kadri saanud endale väikese Fleur´i. Õde saab nime ühe inglise kirjaniku raamatu järgi. Kadri on väga rõõmus ja edaspidi on ta koolivaheaegadel abiks väikese õe hoidmisel. Internaatkoolis on komme, et iga suurem õpilane saab enda hoole alla väiksema. Kadri peab hoolitsema väikese tüdruku Sassi eest, aga see on päris raske. Sasss on aktiivne ja pöörane, ent Kadri rahulik. Ühel päeval kutsub klassivend Sven Kadri teatrisse. Kadri on nõus. Õigel päeval selgub, et Sven ei sa teatrisse tulla ja tema asemel tuleb Enrico. Kadri on väga vihane aga ei söenda teatrist lahkuda. Pärast etendust üritab Kadri kiiresti lahkuda. Ta otsustab tagasi minna pikemat teed pidi. Teel tulevad talle kallale võõrad mehed. Enrico on salaja Kadrile järgnenud ja tuleb nüüd Kadrit päästma. Enrico on vapper, ent üks meestest virutab Enricole noa selga. Poiss viiakse väga raskes seisundis haiglasse. Kadrit teeb see väga murelikuks ja kurvaks. Edaspidi käib Kadri teda iga päev haiglas vaatamas. Selgub, et nad tegelikult meeldivad teineteisele väga. Kadri küsib poisilt kas mõni teine päev võib ka keegi teine sõber internaatkoolist teda vaatama tulla, kuid Enrico eelistab Kadrit. Ühel päeval, kui Kadri jälle haiglasse läheb, ütleb õde, et Entul on juba külaline. See on tema ema. Kadri otsustab õues oodata, millal ema lahkub ja ta saaks minna Enricot vaatama. Varsti tuleb Entu ema õue, hakkab halama ja kõiges süüdistama. Kadri ehmatab ära ja jookseb koju. Hiljem, kui Kadri uuesti Enrico juurde läheb,  ütleb õde, et Entu on surnud. Ta suri sellepärast, et eile oli ema nuttu, hala, enesehaletsemist ja süüdistamist liiga palju. Ema äkiline viha ja kõiges Enrico süüdistamine ärritas poissi niivõrd, et ta kaotas teadvuse ja suri mõne tunni pärast. Kadri on pikka aega väga kurb ega taha kellegagi rääkida. Enrico surm mõjus paljudele lastele ja pani neid elu üle mõtlema. Klassivennad tegid kõik, et pätid kinni võetud saaks ja nende abil see ka juhtus. Juba pikka aega tagasi hakati ehitama koolile uut hoonet aga ikka polnud see valmis. osad selle kooli õpilased otsustavad ehitusel kaasa aidata. Aegamisi hakkab Kadri toibuma ja ta unistab, et temast saaks õpetaja või kasvataja. Kõige meelsamini tahaks ta internaatkooli tööle tulla ja kui kõik hästi läheb, võiks ta Sassi ja Marju lõpuklassi ajaks juba tagasi olla. Heal sõbral Urmasel on tema elus endiselt tähtis koht ja elu paistab Kadri jaoks rõõmsamaks  muutuvat.

Mulle see raamat meeldis. Seal oli küll palju nukrust ja noorte omavahelised suhted olid tihti pingelised. Samas oli ka palju südamlikkust ning ma õppisin sellest, et isegi oma vihavaenlasest võib hiljem hea sõber saada. Samamoodi on sõbrad sulle toeks rasketel hetkedel. 

Raamat, millest rääkisin: Silvia Rannamaa “Kasuema” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1963).

Tuuli

Britt-Marie oli siin

Mäletate raamatut “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”?  Seal oli Britt-Marie – täielik vinguviiul. Raamatu lõpus pettis abikaasa Kent teda teise naisega ja sai veel infarkti ka. Nüüd sai Britt-Mariel mõõt täis ning ta kolis pärast 40 aastat kestnud abielu minema. Raamatus “Britt-Marie oli siin” läks Britt-Marie töötukassasse ja tüütas sealse töötaja päris ära. Ainus töö, mida Britt-Mariele pakuti, oli Borgi noortekeskuses. Borg oli majanduskriisist räsitud alevik. Britt-Marie võttis töökoha vastu. Kohale jõudes sai ta esimese asjana palliga vastu pead ja lamas seal õige mitu minutit teadvusetult.

Ainus rõõm, mis depressiivsele Borgile veel jäänud, on jalgpall. Kõik tahaksid Borgist ära kolida, sest nad on lootuse kaotanud. Britt-Marie ei jaga suurt jalgpalli vaimustust, tegelikult ei tea ta jalgpallist üldse midagi. Tema jaoks on oluline puhtus ja õiges järjekorras pandud noad- kahvlid, sooda ja Faxin. Ta ei mõista huumorit ja tal ei ole eelarvamusi. Borgis on hulk kummaliste nimedega inimesi, kellel on küll õiged nimed ka, aga enamasti neid ei kasutata: Vega, Omar, Piraat, Pank, Keegi, Sami, Psühho. Vega ja Omar elavad ilma ema-isata. Nende eest vastutab veidi vanem vend Sami. Psühhol on alalõpmata raha otsas ja seetõttu palju jamasid. Sami on tema hea sõber ja tunneb vajadust alati Psühhot aidata. Piraat on tegelikult Ben, ta on heasüdamlik ning Britt-Marie toetab teda olulistel hetkedel. Ben hoolib Britt-Mariest väga.

Kõik asutused peale õllelõhnalise pitsabaari ja noortekeskuse on uksed kinni pannud. Pitsabaar on ühtlasi pood, postkontor, autoparandus ja külakeskus, kuhu kõik kokku tulevad.

Niisiis kui laste jalgpallivõistkond vajab treenerit, tundubki Britt-Marie ainus sobiv kanditaat.  Ühel hetkel ilmub välja ka Kent, kes soovib Britt-Mariet tagasi võita. Ta on igati abivalmis ja meeldib ka Borgi lastele. Britt-Marie on temast suurt puudust tundnud, kuid samas õpib ta Borgis ka ennast paremini tundma. Tuleb välja, et kunagi oli Britt-Mariel õde, neil olid ühised unistused ja ta tunneb õest siiani puudust. Lõppu ma ei saa ära rääkida, sest siis pole teil raamatut põnev lugeda. Ent põnev on see raamat vägagi ning toredaid krutskeid ja ütlemisi on seal ka küllaga.

Sooda on kõige alus! Kes raamatu läbi loeb saab aru miks. Raamatus oli nii kurbi kui naljakaid hetki ning see meeldis mulle väga. Õppisin seda, et kõigil inimestel, ka vinguviiulitel ja muidu kummalistel tüüpidel on ka head küljed.

Raamat, millest kirjutasin: Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin” (Varrak, 2019)

Marta

Silvia Rannamaa “Kadri”

Kadri elab oma vanaemaga keldrikorrusel ja tema vanaemal ei ole eriti raha. Neil on nigelad riided ja halvad pesutingimused. Kadri arvab, et ta on kõige õnnetum tüdruk maailmas. Ta käib küll koolis, kuid sõpru on tal seal polegi. Tema ainus sõber on  paariaastane Helle. Tihti narritakse teda koolis, sest ta on teistsugune võrreldes oma klassikaaslastega. Kadrile meeldib väga lugeda. Vanaemale jälle eriti ei meeldi, et Kadri nii palju raamatuid loeb. Ta ütleb, et see rikub Kadri silmanägemist. Vahel on Kadri vanaema peale pahane, sest viimane õiendab temaga  tihti. Tegelikult tahab vanaema Kadrile ainult head.

Kord avastas koolis üks tüdruk, et tema sall on kadunud ja hakkas kohe süüdistama Kadrit ehkki tegelikult oli sall kodus. Kadri oli väga solvunud, et teda alusetult süüdistati ja  seetõttu ei märganud ta lähenevat autot. Toimus avarii. Haiglas kohtus Kadri toreda naise Elsaga. Elsa oli kirjanik ja aitas Kadril koolitükke teha. Kadri pidi jääma haiglasse kauaks ja seepärast jäi ta klassi kordama. Vahepeal oli hakanud vanaemale ilmuma kirju, mida ta Kadrile ei näidanud ja kohe ära põletas. Mõne aja pärast sai Kadri haiglast välja ja tal tuli kooli minna. Uued klassikaaslased olid palju toredamad ja kohe sai ta endale uue sõbra Urmase. Urmas oli hoopis teistsugune kui teised poisid. Urmasest sai Kadri uus pinginaaber.

Ühel päeval üksi kodus olles avastas Kadri laualt kirja. Kirja kirjutaja oli tema isa, kes tahtis Kadriga kohtuda. Kadri oli väga rõõmus, sest lõpuks oli isa tagasi tulnud. Kui vanaema koju tuli, tahtis Kadri teada, miks vanaemale isa ei meeldi. Vanaema rääkis ajast, kui Kadri ema veel elas. Isa põgenes Eestist Rootsi ja jättis haige ema surema. Enne surma ütles ema vanaemale, et isa ei või kunagi Kadrit endale võtta. Lõpuks leppisid vanaema ja isa siiski ära. Isa kaudu said nad uue avara korteri, kuhu paistis palju päikest. Vanaema rõõmustas see, et ta sai lõpuks hakata aknal lilli kasvatama. Nüüd arvas Kadri, et ta on kõige õnnelikum tüdruk maailmas!

Mulle see raamat meeldis. Raamat õpetas, et kui sul on mõni asi kadunud, pole vaja hakata selles kohe teisi süüdistama.

Raamat, millest kirjutasin: Silvia Rannamaa “Kadri” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1962)

Tuuli

Kadri

Kadri on koolitüdruk, kes elab koos vanaemaga. Tema ema on surnud ja isa teadmata kadunud. Kadri arvates on ta kõige õnnetum laps maailmas. Ta ei ole just kõige parem õpilane, kuid talle meeldib väga lugeda. Sõpru tal ka eriti ei ole ja palju vaba aega sisustabki Kadri lugemisega. Vanaema ei ole jõukas ja tüdrukul pole ka nii ilusaid riideid kui teistel tema klassikaaslastel. Ka lõhnab ta pahasti, sest pesemistingimused on kehvad. Nii hakataksegi teda seepärast kiusama. Ühel päeval kadus klassiõel sall ja kõik arvasid kohe, et selle võttis Kadri. Kadri oli inetu süüdistuse tõttu väga kurb, ega märganud koduteel auto tulekut. Nõnda sattus ta autoõnnetusse ja oli päris pikalt haiglas. Seal tutvus ta tädi Elsaga, kes oli kirjanik ja nendest said head sõbrad. Kadri sai talle oma muredest rääkida ning tädi Elsa andis alati head nõu. Haiglas avastati, et ka Kadri silmad on haiged ja neid tuleb opereerida. Pärast operatsiooni saadeti ta sanatooriumisse, kus ta ilusasti paranes ja korralikult kaalus juurde võttis. Tädi Elsa ja arstide toetus muutis Kadri enesekindlamaks. Kooli tagasi minnes oli ta julgem, nägi parem välja ja leidis endale mitu uut sõpra. Ühel päeval sai vanaema kirja, mida ta algul üldse avada ei tahtnud. Kadri avas kirja salaja ise ja sai teada, et vanaemale kirjutas isa. Kadri ei tea miks vanaema seda varjas. Ta otsustas isa üles otsida ning see polnudki keeruline. Kadri läks isale külla ja sai temaga tuttavaks. Hiljem selgitas vanaema, miks ta ei tahtnud isaga tegemist teha. Kui Kadri ema surmavalt haigeks jäi, oli isa kuskil välismaal ega teinud oma perekonnast välja. See pahandas vanaema. Lõpuks leppisid vanaema ja isa ära ning isa muretses neile uue, valge ja puhta korteri.

Mina õppisin sellest raamatust, et ei tohi halvustada inimesi, kes näevad välja teistsugused  või käituvad teisiti. Minu arvates oli kõige kurvem peatükk see, kui Kadril  oli sünnipäev. Kook läks nässu ja ta sai vanaema käest veel tõreleda. Kadri oli siis väga kurb.  Raamat oli väga hea ja südamlik.

Raamat, millest kirjutasin: Silvia Rannamaa “Kadri” (Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1962)

Marta

Minu jubejutt Tähekese konkursile

Saatsin sügisel Tähekese jubejutu konkursile ka oma jutu. Auhinda see ei saanud, kuid blogisse panen ikka üles. Loodan, et teile meeldib 🙂

/Marta/

Kummitav kättemaks

Eliise vihkas üle kõige kooli ja õppimist. Kord ühel halloweeni õhtul vihastasid vanemad Eliise peale ja lukustasid ta oma tuppa. Nad ütlesid, et ta peab jonnimise lõpetama ja kodused ülesanded ära tegema. Eliise maja asus vana kuusemetsa serval. Tüdruk oli raevu ja viha täis, ta tegi oma akna lahti ning karjus sealt vihaselt metsa poole: „Ma soovin, et koole poleks olemas! Ma soovin, et kõik koolid ja õpetajad maha põleksid!“ Järsku kuulis ta metsas mingit krabinat ning kellegi tume kogu sähvatas puude vahel. Eliise ei teinud sellest suurt numbrit ja arvas, et küllap seal mõni metsloom kükitab. Kui Eliise oma laua juurde läks, nägi ta, et keegi oli sinna musta markeriga kirjutanud: “Tulen järgmisel aastal samal ajal“…

Järgmise aasta 30. oktoobril tuli Eliisele lugu meelde. Samuti meenus talle tõsiasi, et homme ongi  halloween. Aastaga oli Eliise käitumine paremaks muutunud. Ta oli endale leidnud sõbra, kes õpetas talle, et õppimine võib põnev olla. Õpetajad olid Eliise heade hinnete üle üllatunud ja rõõmsad. Järgmisel õhtul viibis tüdruk üksi kodus. Järsku koputas keegi uksele. Kuna oli halloween, arvas Eliise, et seal on keegi tema sõpradest, ning läks avama. Ukse taga seisis pika habemega mustas mantlis mees. Mees tutvustas ennast kui Maria vanaisa Peeter Paul. Maria oli Eliise klassiõde. Eliise oli väga üllatunud.  „Ma tean, mis on su unistus,“ ütles mees ja muheles, „ole mureta, varsti saab kõik tõeks!“. Nüüd hakkas Eliise kartma. Ta sulges kiiresti ukse ja hirmujudinad käisid üle selja. Eliisele tulid  meelde eelmisel aastal aknast välja karjutud sõnad. Eliise kuulis väljas mehe koledat naeru ning jooksis kähku oma tuppa.

Paar päeva hiljem, ühel koolipäeval kui Eliise tunni ajal vetsus oli, hakkas tuletõrjealarm tööle. Eliise jooksis tualetist välja ning nägi, et koridor on suitsune. Eliise ei näinud oma klassi kuskil ning jooksis läbi suitsuse koolimaja õue.

Jubedas põlengus hukkusid Eliise klassijuhataja ning pinginaaber. Tema pinginaaber oli seesama sõber, kes Eliisele näitas, et õppimine võib lahe olla. Hiljem küsis Eliise Marialt tema vanaisa kohta. Oma ehmatuseks kuulis ta, et Maria vanaisa on juba 10 aastat surnud. Samuti kuulis ta, et tema vanaisa lasti selles samas metsas maha ning varem oli ta töötanud õpetajana…

Need juhtumised ei ununenud Eliisel kunagi.

Jõululaupäev. Nõmme 1970

Raamat räägib sellest, kuidas üks perekond tähistab aastal 1970 jõule. Tol ajal oli jõulude pidamine keelatud, aga paljud tegid seda ikka. Holger Kaintsi raamatus on juttu, kuidas tundusid jõulud 13- aastane poiss Janno silme läbi. Tegelikult kirjeldab raamat sündmusi läbi kolme inimese silmade: Janno, tema ema ja vanaema.  Janno käib koolis, ema Astrid töötab raamatukogus ja vanaema, kes on üle 80- aasta vana, on kodune. Sel ajal käisid lapsed jõululaupäeval koolis, vanemad tööl ja jõuluvaheaega ei olnud. Kooli vaheaeg algas alles uueks aastaks. Eelmistel jõuludel olid mõned Janno klassi poisid pannud selga valge triiksärgi, aga Janno oli tavaliste riietega. Sellel aastal kavatses ka Janno panna valge triiksärgi. Koolis sai ta õpetajalt pahandada ehkki teised poisid olid ka pidulikult riides.Üldse olid paljud asjad sellel ajal imelikud. Näiteks tihti pidid naabrid jagama ühiskööki ja poest ei olnud midagi saada.  Nende perekonnal on naabriks proua Kislep, kellega nad kööki jagavad. Vähe sellest, et neil on proua Kislepiga ühine köök, jagavad nad ka ahju kahe toa peale. Kui on proua Kislepi kord ahju kütta, paneb ta puid vähem, aga Janno pere paneb rohkem. Hommikuks on tuba ikkagi külm. Proua Kislepil on mäluga probleeme. Isegi, kui talle mitu korda päevas meenutada, et täna on jõululaupäev, ununeb see tal ikka ära. Nende alumine naaber ei pea üldse jõule, sest kardab, et lapsed räägivad lasteaias kellelegi sellest .

Kui terve perekond on õhtuks kodus, tuuakse kuusk tuppa ja ehitakse ära. Janno ootab kuuse ehtimist alati väga. Kuuse hankimise protsess on aga väga keeruline. Tihtipeale tuleb väga vara hommikul minna poe juurde, et mõni ilus kuusk endale saada. Seega peab kuuse varumisele juba pikalt ette mõtlema. Sel aastal neil vedas, nad said kuuse küllaltki lihtsalt ja ei pidanud poe juures pikalt passima ning külmetama. Nende kodus tõstetakse alati natuke mööblit ümber, et kuusk ära mahuks. Kui kuusk ehitud, hakatakse sööma jõulutoite. Toidulaual on tavaliselt sült, ema tehtud liivaküpsised, seapraad, jõulusai, apelsinid ja maiustused. Sellel aastal vedas neil väga, kui Astrid töölt tulles juhuslikult apelsine poes nägi. Lõunamaa puuvilju oli väga harva saada ja selleks pidi tihti pikas järjekorras seisma. Sel ajal ei olnud ka elektriküünlaid, vaid kasutati tavalisi küünlaid. Janno oli väga rõõmus, kui emale tema paigutatud küünalde asukohad sobisid. Kui küünlad põlema pandi, kustutati tuled ja imetleti kuuske. Varsti tuli aeg kinke jagada. Janno sai raamatu, kindad , flanellpluusi ja tuhvlid. Astrid sai kingiks kaustiku. vanaema aga pastapliiatsi ja prillitoosi.

Kummaline, et jõulud sellel ajal keelatud olid ja midagi saada ei olnud. Sellest ma küll aru ei saanud. Tänapäeval ei tohiks me üldse millegi üle nuriseda, kui mingit asja parasjagu poes ei ole või see pole täpselt selline nagu tahaksime. Raamat oli väga õpetlik ja näitas, et ajaga võivad paljud asjad muutuda. Mul on hea meel, et praegu võime jõule vabalt tähistada ja kogu pere on vaba.

Jõululaupäev. Nõmme 1970

Raamat, millest kirjutasin: Holger Kaints “Jõululaupäev. Nõmme 1970” (Hea Lugu, 2018)

Tuuli

Taeva tühjad tribüünid

See oli juba teine Ene Sepa raamat, mida lugesin. Raamatu peategelane on 14- aastane tüdruk Merita, kes hukkus autoõnnetuses. Kui Merita sureb, satub ta taeva tühjadele tribüünidele. Sinna satuvad kõik inimesed peale surma. Alguses ei saa Merita aru, kus ta on ega suuda leppida sellega, et ta on surnud. Seal kohtab ta Vanameest, kes räägib, et siia sattuvad inimesed peavad rongi peale minema. Merita küsis vihasena, kas teisi võimalusi pole. Vanamees vastas, et ta võib ka oma elu näha. Merita valis elu vaatamise, kuid ta polnud arvestanud et siis peab ka elus tehtud vigu parandama. See raamat räägibki, kuidas Merita vigu parandab ja sellega nii mõnegi inimese elu päästab. Seni kuni Merita kõiki vigu pole parandanud, peab ta Vanamehel aitama inimesi rongi peale saata. Inimesi aidates saab ta õppetunde. Lõpuks parandab ta viimase kõige suurema vea ja saab rongi peale minna. Rongis jääb ta magama ning ärkab haiglavoodis. Tuleb välja, et õnnetuses ta ikkagi ei surnud ainult vigastused olid suured.

Mulle meeldis raamat väga, sest see oli kaasahaarav ja põnev. Raamatust õppisin, et kui oled õel ja egoistlik, võid lausa mõne inimese elu ära rikkuda. Mulle meeldivad väga Ene Sepa raamatud.

Raamat, millest kirjutasin: Ene Sepp “Taeva tühjad tribüünid” (Tänapäev, 2018)

Pildiotsingu taeva tühjad tribüünid tulemus