Tagasi sadulasse

„Tagasi sadulasse“ on järg raamatule „Jagatud suvi“. Raamat räägib ühest tüdrukust nimega Sigrid. Sigrid on peaaegu kogu elu ratsutamisega tegelenud. Tal tekib ainulaadne võimalus veeta osa järgmisest suvest välismaal ratsutamisoskust arendades. Vaja on vaid head videot jõuluvõistluselt. Võistlusel aga juhtub karm õnnetus. See ei pruugi tähendada ainult suveunistuse purunemist, vaid võib-olla ei saa ta enam kunagi ratsutada. Sigrid ei suuda leppida, et nüüd ei saa ta 2 kuud ratsutada. Kui ta lõpuks tagasi sadulasse lubatakse, ei ole enam miski endine. Ta ei tunne ennast seal kindlalt ja kardab pidevalt, et võistlusel juhtunu kordub. Sõbrad ei mõista, miks ta enam trennis ei käi. Sigrid valetab, et jalg on endiselt valus, kuid varsti ei usuta seda enam. Sigrid on väga kurb, et keegi teda ei mõista. Ratsutamine on olnud aastaid tema elu, ent nüüd on ta seda kaotamas. Järsku saab Sigrid teada, et vanemad on talle päris tema hobuse ostnud. Varem oleks ta seda uudist kuuldes rõõmust lakke hüpanud, kuid nüüd on ta ehmunud. Vanemad ütlevad, et kui Sigrid trennis käima ei hakka, müüakse hobune maha. Sigrid ei tea mida teha. Hobune on olnud tema ammune unistus, kuid nüüd ei julge ta enam ratsutada. Ootamatult kohtub Sigrid Ulrikaga, kellele ta isegi enda imestuseks kõik oma mured ära räägib. Eelmisel suvel pidi Sigrid oma trennihobust Ulrikaga jagama. Sigridile ei meeldinud see üldse ning kuni praeguseni oli ta Ulrikat vihanud. Ulrika seevastu oli temaga alati väga lahke. Ta kutsus Sigridi terveks nädalaks endale külla. Imekombel Sigridi ema lubaski ning Sigrid veetis terve kevadvaheaja Ulrika juures. Ulrika mõtles välja viisi, kuidas Sigrid ennast sadulas kindlamalt tunneks. Võistlusel jäi Sigridi jalg kukkudes jalusesse kinni ning sellepärast lohises ta hobusel järel. Ulrika pakkus, et Sigrid võiks sõita täitsa ilma jalusteta.

Lõppu ma ära ei räägi, sest muidu ei oleks teil huvitav lugeda. Raamat oli väga huvitav ja vahepeal oli päris raske seda käest ära panna.

Raamat, millest kirjutasin: Ene Sepp “Tagasi sadulasse” (Tänapäev,2020).

Marta 

Parimad raamatud 2019

Tuuli lemmikud:

1. Kristina Ohlsson “Hester Hilli mõistatus”
2. Ene Sepp “Taeva tühjad tribüünid” 
3. Holger Kaints “Jõululaupäev. Nõmme 1970”

Marta lemmikud:

1. Kristina Ohlsson “Hester Hilli mõistatus”
2. Agnes Kolga “Jagatud saladused”
3.  Ene Sepp “Taeva tühjad tribüünid” ja Fredrik Backman “Britt Marie oli siin“

Sellel aastal oli meie mõlema lemmikraamat õudusjutt “Hester Hilli mõistatus”. Saime selle jõulukingiks ja lugesime kohe läbi. Tuuli lemmikud on raamatud, mille ta on saanud jõuludeks, osad juba eelmisel aastal. Aasta on olnud tegus ja lugemiseks on aega olnud vähem. Loodame, et uuel aastal ilmub toredaid raamatuid ja saame taas lugemiselamusi jagada.

Head vana-aastalõppu ja ilusat uut aastat!

Tuuli ja Marta

Jagatud saladused

Raamatu peategelane on 18- aastane Johanna. Tema isa on alkohoolik. Tal on 4- aastane vend Kaarel, ema ja parim sõber Ingrid. Uusaastapeol lobiseb Johanna oma saladused ühele võõrale koolikaaslasele välja. Õnneks ei räägi Aleksander tema saladusi edasi ja Johanna hakkab temaga meelsasti suhtlema. Selgub, et Aleksander on väga tore. Tüütu on hoopis Kevin, kes on Johanna eks ja jälitab teda kogu aeg.  Kevin tahab ära leppida, kuid Johanna pole sellest huvitatud, sest Kevin on temaga tihti väga ebaviiskas.

Tüdruku elu pole kerge. Isa käitub purjuspäi vägivaldselt.  Ühel ööl põgeneb Johanna ema ja väikevennaga kodust ja nad kolivad isast eraldi elama.

Ma lugesin ühe päevaga raamatu läbi. See oli väga huvitav, kuid lõppes minu jaoks poolikult. Tahaksin teada, mis Johanna elus edasi saama hakkab. Ma loodan, et kunagi tuleb raamatule 2. osa.

Raamat, millest kirjutasin: Agnes Kolga “Jagatud saladused” (Tänapäev, 2019)

Marta

Kaitstud: Vahetuslaps

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kuidas me tantsupeol käisime

Ootasime suve väga. Tantsupidu oli tulemas ja meie pererühm pääses sinna. Pererühmad tantsisid “Kirisabalindu”, mis oli loodud just sellele tantsupeole. Sõitsime tantsupeole 1. juulil ja ööbisime Tallinna 21. Koolis. Alguses olid meie proovid Kalevi staadioni harjutusväljakul. Seal õppisime selgeks tantsujoonised ja liikumise. Hiljem läksime Kalevistaadionile ja seal olid juba üldproovid.

Päevad olid päris pikad ja väsitavad. Lõunaks anti erinevaid suppe ja selleks jagati meile toidutalongid. Meie lemmiksupid olid seljanka ja hernesupp, aga järjekorras  seismine oli päris tüütu. Koolimajas ööbimine jällegi oli väga lahe ja õhtuti sai seal palju nalja. Koolimaja seintel oli palju ilusaid kunstitöid, neid oli tore vaadata.

Enne etendusi olime väga elevil. Pererühma suured punusid kõigile tüdrukutele patsid. Tantsisime läänetribüünil kõige keskel, jäime fotodele ning ka ETV ülekandes oli meie rühm näha.

Tore oli vaadata ka teiste esinemist ja tantse. Näiteks meeldisid meile “Metsavägi”, “Oma õnne sepad” ja “Tuljak”. “Tuljakut” tantsisid meie grupi täiskasvanud ka kaasa. Lapsed olid treppidel. Laupäeval oli rongkäik, kus pidime panema kätte kindad. Kinnastest pidid tekkima Pärnumaa rahvusmustrid. Tegelikult ei tekkinud kinnastest mingit mustrit, sest kogu aeg ei jõudnud ju käsi üleval hoida. Ja peale selle oli kinnastega väga palav. Seega kinnaste osa oli meie jaoks natuke tüütu. Veidike saime vaadata ka laulupidu, siis hakkasime koolimaja poole minema, et oma asjad bussi viia ja koju sõita.

Meie grupis oli 25 inimest. 8 täiskasvanut, 16 last ja õpetaja Reet. Kokkuvõttes oli tantsupidu ülilahe kogemus ja me tahame igast järgnevast peost ka osa saada!

Tuuli ja Marta

Kaitstud: Kasuema

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Britt-Marie oli siin

Mäletate raamatut “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”?  Seal oli Britt-Marie – täielik vinguviiul. Raamatu lõpus pettis abikaasa Kent teda teise naisega ja sai veel infarkti ka. Nüüd sai Britt-Mariel mõõt täis ning ta kolis pärast 40 aastat kestnud abielu minema. Raamatus “Britt-Marie oli siin” läks Britt-Marie töötukassasse ja tüütas sealse töötaja päris ära. Ainus töö, mida Britt-Mariele pakuti, oli Borgi noortekeskuses. Borg oli majanduskriisist räsitud alevik. Britt-Marie võttis töökoha vastu. Kohale jõudes sai ta esimese asjana palliga vastu pead ja lamas seal õige mitu minutit teadvusetult.

Ainus rõõm, mis depressiivsele Borgile veel jäänud, on jalgpall. Kõik tahaksid Borgist ära kolida, sest nad on lootuse kaotanud. Britt-Marie ei jaga suurt jalgpalli vaimustust, tegelikult ei tea ta jalgpallist üldse midagi. Tema jaoks on oluline puhtus ja õiges järjekorras pandud noad- kahvlid, sooda ja Faxin. Ta ei mõista huumorit ja tal ei ole eelarvamusi. Borgis on hulk kummaliste nimedega inimesi, kellel on küll õiged nimed ka, aga enamasti neid ei kasutata: Vega, Omar, Piraat, Pank, Keegi, Sami, Psühho. Vega ja Omar elavad ilma ema-isata. Nende eest vastutab veidi vanem vend Sami. Psühhol on alalõpmata raha otsas ja seetõttu palju jamasid. Sami on tema hea sõber ja tunneb vajadust alati Psühhot aidata. Piraat on tegelikult Ben, ta on heasüdamlik ning Britt-Marie toetab teda olulistel hetkedel. Ben hoolib Britt-Mariest väga.

Kõik asutused peale õllelõhnalise pitsabaari ja noortekeskuse on uksed kinni pannud. Pitsabaar on ühtlasi pood, postkontor, autoparandus ja külakeskus, kuhu kõik kokku tulevad.

Niisiis kui laste jalgpallivõistkond vajab treenerit, tundubki Britt-Marie ainus sobiv kanditaat.  Ühel hetkel ilmub välja ka Kent, kes soovib Britt-Mariet tagasi võita. Ta on igati abivalmis ja meeldib ka Borgi lastele. Britt-Marie on temast suurt puudust tundnud, kuid samas õpib ta Borgis ka ennast paremini tundma. Tuleb välja, et kunagi oli Britt-Mariel õde, neil olid ühised unistused ja ta tunneb õest siiani puudust. Lõppu ma ei saa ära rääkida, sest siis pole teil raamatut põnev lugeda. Ent põnev on see raamat vägagi ning toredaid krutskeid ja ütlemisi on seal ka küllaga.

Sooda on kõige alus! Kes raamatu läbi loeb saab aru miks. Raamatus oli nii kurbi kui naljakaid hetki ning see meeldis mulle väga. Õppisin seda, et kõigil inimestel, ka vinguviiulitel ja muidu kummalistel tüüpidel on ka head küljed.

Raamat, millest kirjutasin: Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin” (Varrak, 2019)

Marta

Kaitstud: Silvia Rannamaa “Kadri”

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Kadri

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Minu jubejutt Tähekese konkursile

Saatsin sügisel Tähekese jubejutu konkursile ka oma jutu. Auhinda see ei saanud, kuid blogisse panen ikka üles. Loodan, et teile meeldib 🙂

/Marta/

Kummitav kättemaks

Eliise vihkas üle kõige kooli ja õppimist. Kord ühel halloweeni õhtul vihastasid vanemad Eliise peale ja lukustasid ta oma tuppa. Nad ütlesid, et ta peab jonnimise lõpetama ja kodused ülesanded ära tegema. Eliise maja asus vana kuusemetsa serval. Tüdruk oli raevu ja viha täis, ta tegi oma akna lahti ning karjus sealt vihaselt metsa poole: „Ma soovin, et koole poleks olemas! Ma soovin, et kõik koolid ja õpetajad maha põleksid!“ Järsku kuulis ta metsas mingit krabinat ning kellegi tume kogu sähvatas puude vahel. Eliise ei teinud sellest suurt numbrit ja arvas, et küllap seal mõni metsloom kükitab. Kui Eliise oma laua juurde läks, nägi ta, et keegi oli sinna musta markeriga kirjutanud: “Tulen järgmisel aastal samal ajal“…

Järgmise aasta 30. oktoobril tuli Eliisele lugu meelde. Samuti meenus talle tõsiasi, et homme ongi  halloween. Aastaga oli Eliise käitumine paremaks muutunud. Ta oli endale leidnud sõbra, kes õpetas talle, et õppimine võib põnev olla. Õpetajad olid Eliise heade hinnete üle üllatunud ja rõõmsad. Järgmisel õhtul viibis tüdruk üksi kodus. Järsku koputas keegi uksele. Kuna oli halloween, arvas Eliise, et seal on keegi tema sõpradest, ning läks avama. Ukse taga seisis pika habemega mustas mantlis mees. Mees tutvustas ennast kui Maria vanaisa Peeter Paul. Maria oli Eliise klassiõde. Eliise oli väga üllatunud.  „Ma tean, mis on su unistus,“ ütles mees ja muheles, „ole mureta, varsti saab kõik tõeks!“. Nüüd hakkas Eliise kartma. Ta sulges kiiresti ukse ja hirmujudinad käisid üle selja. Eliisele tulid  meelde eelmisel aastal aknast välja karjutud sõnad. Eliise kuulis väljas mehe koledat naeru ning jooksis kähku oma tuppa.

Paar päeva hiljem, ühel koolipäeval kui Eliise tunni ajal vetsus oli, hakkas tuletõrjealarm tööle. Eliise jooksis tualetist välja ning nägi, et koridor on suitsune. Eliise ei näinud oma klassi kuskil ning jooksis läbi suitsuse koolimaja õue.

Jubedas põlengus hukkusid Eliise klassijuhataja ning pinginaaber. Tema pinginaaber oli seesama sõber, kes Eliisele näitas, et õppimine võib lahe olla. Hiljem küsis Eliise Marialt tema vanaisa kohta. Oma ehmatuseks kuulis ta, et Maria vanaisa on juba 10 aastat surnud. Samuti kuulis ta, et tema vanaisa lasti selles samas metsas maha ning varem oli ta töötanud õpetajana…

Need juhtumised ei ununenud Eliisel kunagi.