Tom Sawyer ja Huckleberry Finn

Raamatu tegevus toimub vanemal ajal Ameerikas, kui neegrid olid veel orjad ja jõgedel sõitsid aurulaevad. Esimeses osas tuleb juttu ulakast poisist Tom Sawyerist, kes ei veeda ühtki päeva ilma pahanduseta. Tal on tädi Polly, õde Mary ja vend Sid. Tom kavaldab oma tädi kogu aeg üle, kuid seevastu on Sid väga korralik. Mulle meeldis, kui Tomi sunniti nädalavahetusel planku võõpama ja kõik poisid pilkasid teda sellepärast. Tom aga ütles, et see polegi kellegi töö ning pärast hakkasid teised talle selle eest lausa maksma, et saaks ka natuke planku  värvida. Ta oli nii kaval poiss, et suutis isegi oma kohustused teiste õlule veeretada ja teised maksid selle eest veel peale ka.  Lõpuks leiab Tom oma sõbraga suure varanduse.

Raamatu teises osas  on juttu Tomi sõbrast Huckleberry Finnist. Huck on kodutu poiss, kelle ema on surnud ja isa joob ning hulgub ringi. Kuna Huckil polnud kodu ja oli isaga tülis, otsustas ta neeger Jimiga ära põgeneda. Koos ehitasid nad parve ja sõitsid sellega jõge mööda minema. Üheskoos oli neil väga palju seikluseid. Nad  sõitsid mööda paljudest  kohtadest ja kohtusid erinevate inimestega. Teiste seas ka kelmide ja sulidega, kellega neil palju tüli oli, aga muidugi oli ka lahkeid inimesi. Osa lõpus kohtub Huck jälle Tomiga, kellega koos päästavad nad ära vangi pandud Jimi.

Raamat on väga lõbus ja põnev. Eriti soovitan seda lugeda poistel, sest seal on palju seikluseid!

Raamat, millest kirjutasin Mark Twain “Tom Sawyeri seiklused. Huckleberry Finni seiklused.” (Eesti Raamat, 1989)

Pildiotsingu tom sawyer seiklused huckleberry finn tulemus

Marta

Häid munadepühi!

Häid pühi!

Meil käis täna lihavõttejänku. Ta oli kingitused ära peitnud ja kirja külmkapi peale jätnud. Nii, et me pidime kingitused üles otsima. Jänes tõi meile raamatud “Vabandust, aga mis asja?!” ning “Ava Lavenderi iseäralikud ja kaunid kannatused”. Me hakkasime neid juba lugema. Algus on päris põnev.

Seekord värvisime mune kurkumi, punase kapsa ja sibulakoortega ja nüüd on meil mune kolme sorti: kollased, sinised ja kirjud.

Marta ja Tuuli

Mina, nohik

Harriet Manners on 15- aastane ja ta on nohik. Harriet ei ole üldse popp, talle ei meeldi mood ja ta koolikoti peale on punaste tähtedega kirjutatud Nohik. Harriet on kohmakas ja temaga juhtub kogu aeg igasuguseid äpardusi. Harrieti meelest vihkavad teda kõik. Ta on isegi teinud nimekirja nendest nimedest. Lõpuks on neid lausa üheksa. Õnneks on Harrietil ka üks sõber, Nat, ilma temata oleks elu vist päris kurb. Ühel päeval on neil klassiekskursioon messikeskusesse, kus on ka modellid. Nat tahab saada modelliks, see on ta suur unistus. Juhtub aga nii, et hoopis Harriet jääb silma ühele modelliagentuurile. Nat saab Harrieti peale kurjaks ja Harrieti vihkajate nimekiri pikeneb taas.

Minu arvates on Harriet tore ja lahke tüdruk. Ta on väga tark ja arukas. See, et teised teda narrivad ja kiusavad, muudab Harrieti kurvaks ja araks. Modelliks olemine tõstab tema enesekindlust. Ka teised ei kiusa enam. Hiljem, kui Harriet emale vihkajate nimekirja näitab, võtab ema pastaka ja töötab natuke. Kui ta lõpetab, pole nimekirjas enam ühtegi inimest. Selgub, et vihkajaid polegi enam 🙂

Kiusamine on õudne ja kohutav, mul oli väga hea meel, et Harriet sellest lõpuks pääses! Soovitan seda teistelgi lugeda, raamat on väga õpetlik. Raamatu kirjanik Holly oli ise ka kooli ajal nohik ja arglik. Raamatu kirjutaski ta oma kogemuse põhjal.

Raamat, millest kirjutasin: Holly Smale “Mina, nohik” (Pegasus, 2017)

Marta

Kukkuva maa lapsed

Kas teate, miks Maa küljes on külgetõmbejõud? Ma sain teada, et Maa sisemuses on nii palju rauda ja see tekitabki külgetõmbejõu. Kunagi oli kuu ka tükike Maast, aga üks meteoriit lõi selle välja. Kuu on tahtnud Maa orbiidilt välja minna, kuid külgetõmbejõud hoiab teda tagasi ehkki kuu liigub vahest paar sentimeetrit edasi. Mulle väga meeldis jutt virmaliste tekkimisest. On olemas päikesetuuled ja need võivad tappa inimesed.  Õnneks ei saa päikesetuuled tulla Maale, sest atmosfääri esimene kiht tõrjub need ära ja siis moodustuvadki virmalised. Raamatus on juttu veel väga paljudest põnevatest asjadest, soovitan kõigil seda lugeda 🙂

Mulle raamat väga meeldis ning ma sain sealt palju uut ja huvitavat teada. Raamatu saime Raamatuvahetuse kaudu. Veel on meil Tiit Kändleri raamat “Valguse värviline maailm”, plaanin selle ka läbi lugeda.

Meile Martaga meeldivad igasugused teaduselood. Vaatame alati ka ETV saadet Rakett69. Me oleme seda jälginud esimesest hooajast alates. Seal on igasugu keerulised ülesanded ja nii huvitav on jälgida, kuidas neid lahendatakse.

Raamat, millest kirjutasin: Tiit Kändler “Kukkuva maa lapsed” (AS Ajakirjade Kirjastus, 2010)

Kukkuva Maa lapsed

Tuuli

Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani

Raamatu tegelased on Becket, tema väike vend Billy,  isa, kasuema Pearl ning paljud teised. Becketi elu on siiani tavaline. Ühel õhtul, kui Pearl on parasjagu õues jalutamas, tuleb isa poiste juurde ja käsib neil asjad kokku pakkida. Isa ütleb, et nad lähevad kolmekesi uude majja elama. Becket ja Billy ei saa midagi aru ja isa seletab, et nad lähevad sinna ilma Pearlita. Nende uus maja on natuke kulunud aga muidu täitsa ilus. Poisid vahetavad ka kooli. Becket ja Bill pabistavad natuke. Kui Becket oma uude klassi astub, näeb ta hulgaliselt lapsi, kes oma pinkides istuvad. Kui ta oma kohale istub, tuleb üks tüdruk ja annab talle käevõru. Becket küsib, kas ta on hull, sest poisid ei kanna ju käevõrusid. Tüdruk ütleb, et see toob õnne. Päeva jooksul saab Becket sõbraks ühe poisiga, kelle hüüdnimi on Kämmal ja tüdrukuga Mimi. Mimi on natuke pirtsakas ja Becketi peale kade, aga ta ei näita seda välja. Õhtul, kui nad on õhtusöögi ära söönud, kutsub isa Becketi enda juurde. Ta ulatab poisile paberist  kure ja ütleb, et see kuulus poiste emale. Becketile saab see väga tähtsaks. Koolis näitab ta seda isegi oma õpetajale . Õpetaja räägib, et kui teha tuhat kurge, saad midagi soovida ja see läheb täide. Ühel päeval saavad Becket ja Bill teada, kus Pearl nüüd elab. Nad lähevad teda vaatama, aga kui nad näevad Pearli ühe võõra mehega, kaob neil isu temaga edaspidi koos elada. Varsti saavad lapsed teada, et see õhtu, kui nad uude majja läksid, olid isa ja Pearl tülli läinud. Ühel päeval korraldab isa peo ja külaliste hulgas on ka Pearl. Becket ja Billy küsivad, miks ta nende juurest ära läks? Pearl aga ütleb, et hoopiski nemad läksid tema juurest ära. Igastahes on see üks suur arusaamatus.

Koolis antakse lastele põnev ülesanne kujundada kooli juurde aed. Kõik panevad oma mõtteid paberile. Mõne päeva pärast ütleb õpetaja, et valiti välja kaks aeda: Becketi oma sellepärast, et seal oli palju ravimtaimi ja Kämbla oma sellepärast, et seal olid ilusad õunapuud. Need aiad tehtigi kooli kõrvale ja kui aiad valmis said, kutsuti ka vanemad aia avamisele. Aia juures oli ka müür, millel oli lina peal. Direktor teatas, et sellele müürile on joonistatud ilus pilt. Lina võeti pealt ja kõik nägid imeilusat liblikapilti. Joonistajaks oli Nevaeh, tüdruk, kes Becketile käevõru kinkis.

Raamatu pealkiri oli vahvasti valitud 🙂 Mulle raamat väga meeldis, see kuulub kindlasti mu lemmikute hulka.

Raamat, millest kirjutasin: Lara Williamson “Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani” (Varrak, 2016)

Poiss, kes seilas tugitooliga üle ookeani

Tuuli

Luuseri päevik- lood mitte kuigi nõtkest uisuprintsessist

Raamatu peategelase Nikki koolis toimub heategevusüritus Jõulud jääl, kus iga laps peaks uisukava järgi uisutama. Ürituse eesmärk on teenida raha igasugu asutuste jaoks, näiteks lemmikloomade varjupaigale. Just loomade varjupaiga nimel otsustabki Nikki uisutada. Aga see ei olegi nii lihtne, kui sa ei oska üldse uisutada ja sind takistab selline tüdruk nagu Mackenzie. Mackenzie vihkab Nikkit ja üritab teha kõik nii, et Nikkil mitte midagi välja ei tuleks. Nikkile meeldib oma klassist üks poiss nimega Brandon. Varsti saab Nikki teada, et naine, kes loomade varjupaigas töötab on juhuslikult Brandoni vanaema ja kui ta uisutamisürituselt raha ei saa, peab Brandon ära kolima ning loomade varjupaik pannakse kinni. Nikki seda ei taha. Nikkiga löövad kampa tema sõbrad, kellega koos õnnestub tal isegi omal moel uisutamine. Alguses on plaanis uisutada printsessidena, aga Mackenzie toob neile hoopis klouni kostüümid. Õnneks lähevad klounid rahvale palju paremini korda. Nii õnnestubki varjupaik päästa.

Mulle meeldis raamat ja eriti see, kui Nikki oma väikese õe Briannaga teatris käis. See oli nii naljakas.

Raamat, millest rääkisin:  Rachel Renee Russell “Luuseri päevik 4. Lood mitte kuigi nõtkest uisuprintsessist” (Sinisukk, 2016)

Luuseri päevik 4

Marta

10 täis

Nüüd oleme 10- aastased. See on päris vahva ja parajalt tore vanus. Meile meeldib raamatuid lugeda ja tantsida, rattaga sõita ja mängida, joonistada ja meisterdada, koolis käia ja perega reisida. Sünnipäevaks saime endale uued tõukerattad ja palju teisi toredaid kinke. Mõtleme osta endale fotoaparaadi, sest meile meeldib pildistada. Loodame, et saame suvel tantsupeole sõita ja seal on tore fotokaga kõike jäädvustada. Kindlasti on päris põnev mitu päeva omapead Tallinnas olla. Tegelikult on meil seal muidugi sõbrad ja õpetaja ka kaasas, seega me ikka päris üksi ei ole.

Meile ei meeldi kiuslikud ja ebaõiglased inimesed. Õnneks meil ei ole palju selliseid tutvusi. Meile ei meeldi udused ja vihmased ilmad, sest need on nii igavad ja nukrad. Veel ei meeldi meile inimesed, kes prügi maha loobivad ja need, kes loomi kiusavad või neist ei hooli.

Meil on palju toredaid sõpru. Enamus neist käivad meiega ühes klassis. Veel on meil toredaid naabrilapsi, kellega on vahva koos õues mängida. Nädalavahetusel pidasime sünnipäevapidu. Pühapäeval olidki külas sõbrad. Me meisterdasime ja mängisime 100 erinevat mängu. See kõik oli väga tore ja ülilõbus. Ikkagi 10 sünnipäev. Peo lõpus me tantsisime ennast higiseks ja mõnel külalisel ei läinud püksitrukid enam kinni ja mõni ei jaksanud koju minna, sest kõigil oli kõht nii täis. See oli väga naljakas ja lõbus pidu.

Marta ja Tuuli

Nüüd kirjutame natuke üksteise kohta. Kõigepealt kirjutan ma (Marta) Tuuli kohta. Tuuli on minu 2 minutit vanem õde. Nagu vanem õde ikka, tahab ta vahetevahel asju essana saada. Tegelikult on ta parim õde maailmas ja päris arukas ka. Talle meeldib barbidega mängida, aga mina ei viitsi ja siis me läheme natukeseks jagelema. Õhtuti ajame voodites veel pikalt juttu ja vahel jääb Tuuli poole jutu pealt magama. /Marta/

Ja nüüd kirjutan mina (Tuuli) Marta kohta. Marta on hea ja lahke, vahel muidugi kiuslik ka. Martale meeldib lauamänge mängida, aga mulle ei meeldi. Mulle lihtsalt ei meeldi need mängud, need on nii igavad. Marta on suur mürgeldaja ja tal on palju energiat. Talle meeldib ronida puu otsa ja tal on vali hääl (tegelikult on mul ka vali hääl). Marta on väga tark, aga ka parasjagu tormakas. /Tuuli/

Untslimütsi Ärbi

Raamat räägib Ärbist. Ärbi on untslimehike, kellele meeldib seigelda ja igal pool ringi uidata. Mitte ükski untsel pole käinud kunagi Voostrilaanes, sest seal elab üks kuri loom plampar, kes armastab süüa untsleid. Ühel päeval, kui ilm on ilus, otsustab Ärbi uitama minna. Ta kutsub ka sõpru kaasa, aga need ei taha tulla, sest on argipäev ja kõik peavad tööd tegema. Nii läks Ärbi üksi. Ta jalutas pikalt ja arvas siis, et on aeg süüa ning puhata. Ärbi jäi magama ja ärkas selle peale, et tundis kõdi. Kõdistajad olid kaks sipelgat, kes tahtsid süüa ja Ärbi andiski. Varsti oli kohal juba palju sipelgaid, kes hakkasid teda taga ajama. Untslite suurimad vaenlased on sipelgad ,kes suures karjas võivad ära süüa terve untsli. Ärbi oli jooksnud juba jõeni aga ta ei osanud ujuda. Niisiis võttis ta oma mütsi peast ning venitas seda kuni see oli parajalt suur, et sinna sisse mahtuda. Ärbit oli jooks väsinud ning ta jäi magama. Kui ta ärkas, oli ta jõudnud Voostrilaande. Ta hakkas kartma aga varsti oli ta sealt siiski möödas. Korraga sattus Ärbi vee keerisesse, mis on ohtlik. Ta arvas, et upub  ära ent järsku leidis ta ennast muru pealt. Tema juures oli üks tegelane. Ärbi küsis, mis ta nimi on. Tema nimi oli Tuustik ja Tuustik oli ahviga sarnane. Ärbi  küsis, kus plampar on ja sai  Tuustikult teada, et  Ärbi kodukohas elabki plampar. Pärast selgus, et plamarit polegi olemas. Ärbi otsustas Tuustiku enda juurde elama kutsuda ja Tuustik jäi nõusse. Varsti hakkasidki kaks sõpra Ärbi koju jalutama. Kui nad kohale jõudsid, nägid nad teisi untsleid Ärbit otsimas. Untslid olid üllatunud Ärbi uue sõbra üle aga neile ta ikka meeldis. Mulle see raamat meeldis, mis sest, et see oli väljamõeldis.

Raamat, millest kirjutasin: Otfried Preussler “Untslimütsi Ärbi” (Tiritamm, 2001)

Untslimütsi Ärbi

Tuuli

Klaaslapsed

“Klaaslapsed” on minu meelest päris õudne raamat. Raamatu peategelane Billie kolib oma emaga teise linna ühte vanasse majja. Billie isa on surnud. Majas hakkab kummalisi asju juhtuma: koputused aknal, käejälg tolmuse laua peal ja kummaline kiri, kuhu on kirjutatud “kaduge“. Kahjuks näeb selliseid asju ainult Billie ja ema ei taha teda uskuda. Aga siis saab Billie teada ühe kohutava tõsiasja. Nüüd tulevad Billiele appi sõbrad ning koos tehakse kõik panemaks ema uskuma, et mida rutem nad sealt ära kolivad, seda parem. Nad peavad sealt ära kolima ruttu, enne kui on liiga hilja ja juhtub midagi hirmsat…

Raamatu lõppu ma ära ei kirjuta, sest ma ei taha ära rikkuda põnevust, mida ma lugemise ajal tundsin. Õnneks ei juhtunud seal siiski midagi nii jubedat nagu alguses tundus. Mulle igatahes see raamat meeldis ja lõpp oli ka huvitav. Nüüd loeb raamatut Tuuli ja talle ka meeldib. “Klaaslapsed” on üks mu senistest lemmikutest, aga enamasti meeldivad mulle kõik loetud raamatud.

Raamat, millest rääkisin: Kristina Ohlsson “Klaaslapsed” (Tiritamm, 2016)

Klaaslapsed

Marta