Härra Huu

Härra Huu on üks kummaline mehike, kelle ametiks on öösiti inimesi hirmutada. Samuti oskab ta natuke nõiduda. Neid kunste õppis ta oma vanaisalt. Härra Huu elab metsas väikses majas. Selles raamatus teeb härra Huu tutvust päevaeluga. Ükskord kui ta linna äärde inimesi hirmutama läks, nägi ta ühes majas väikest tüdrukut ning otsustas teda hirmutada. Kahjuks väike tüdruk Rimma ei ehmatanud, vaid kutsus härra Huud teinekordki tagasi. Härra Huu oli väga solvunud. Teinekord kuulis ta puukuuris hääli ning läks vaatama, mis seal on. Sealt leidis ta poisi nimega Mikko. Ka tema tahtis härra Huuga sõbraks saada. Alguses ei olnud ta sellega harjunud, kuid pärast oli ta nendega hea sõber. Raamatus oli veel juttu, kuidas kass tänu härra Huu vanaisa asjadele nii suureks muutus, et härra Huud ära tahtis süüa. Õnneks muutis härra Huu ta viimasel hetkel piimaks. Veel oli tore lugu, kuidas härra Huu kogemata lihasööjataime potti istutas. Ka tema tahtis härra Huud ära süüa, kuid õnneks tuli Mikko heade nippidega appi ja kõik lõppes hästi.

Alguses tundus raamat pisut igav, kuid lõpus muutus paremaks. Kuigi selles raamatus tahtsid kõik härra Huuga pärast ehmatamist ikkagi sõbrad olla, siis päriselus see nii ei ole. Inimestele tavaliselt ehmatamine ei meeldi.

Pildiotsingu harra huu tulemus

Raamat, millest kirjutasin: Hannu Mäkelä “Härra Huu” (Pegasus, 2015)

Marta

Advertisements

Härra Huu

Härra Huu on isesorti mehike, kelle ametiks on ehmatada inimesi. Härra Huu elab metsas, kus tal on väike armas majake. Seal on  elanud ka paljud teised härra Huud. Kui ta väike oli, kartsid kõik tema vanaisa ja isa, ent nüüd ei karda härra Huud mitte keegi.  Sügisel on üks härra Huu lemmiktegevusi kleepida puudele lehti tagasi. Ta kleebib lehti tagasi, sest arvab et puud on haiged. Ka on ta väheke kobakäpp ja tänu sellele juhtub igasugu asju. Härra Huule meeldib aegajalt tuhnida vanaisa asjades ja seal leidub igasugu võlu asju. Kord koristas ta vanaisa asju ja viskas õue mingisugused võlupulbrid, mille sõi ära üks hulkuv kass. Kass muutus väga suureks ja tahtis härra Huud ära süüa. Õnneks teadis härra Huu vajalikke võlusõnu, et muuta kass piimaks. Selleks tuli öelda oma soov tagurpidi. Ühel päeval tuli härra Huul mõte minna linna kedagi ehmatama. Linna äärde jõudes leidis ta ühe ilusa maja, mille ühes toas oli aken lahti. Ta läks lähemale ja oli väga rõõmus, kui nägi toas väikest tüdrukut, keda on arvatavasti hea ehmatada.  Ta tegi “Boo!”, aga tüdruk nimega Rimma ei ehmunudki, vaid tahtis temaga sõbraks saada ning kutsus teda teinekordki enda juuurde. Härra Huu lahkus nördinult, sest isegi väike tüdruk ei kartnud teda. Mõni aeg hiljem otsustas ta tagasi Rimma juurde minna. Seekord mängis tüdruk nukudega teepidu. Härra Huu vaatas natuke aega pealt ja karjus siis kõva häälega: “Boo!”. Rimma ehmatas jubedalt ning hakkas härra Huud taga ajama. Härra Huu põgenes rutuga. Mõni päev hiljem kuulis ta kuuris kolistamist ja leidis sealt poisi. Poiss tegi  puidust laevukest. Temagi tahtis härra Huuga sõbraks saada. Poisi nimi oli Mikko ja ta elas ka metsas. Kord tuhnis Härra Huu jälle vanaisa asjades ja leidis lilleseemned. Ta otsustas kasvatada lilli. Härra Huu pani taime kasvama ja jäi ootama. Ühel hommikul ärgates oli taim juba väga suur. Härra Huu ehmatas jubedalt, sest taim oli väga suur ja nõudis süüa. Härra Huu andis talle palju süüa, aga taime isu aina kasvas. Taim tahtis juba hakata teda sööma aga õnneks jõudis härra Huu põgeneda. Õuest leidis ta Mikko, kes soovitas tal taimele deodoranti anda. Mikko tõi ruttu ühe deodorandipudeli ja nad andsid selle taimele. Taim sõi seda ja korraga kadus lihtsalt. Härra Huu oli väga rõõmus ja heitis kerge südamega magama. Need vanaisa asjad on ikka ohtlikud! Raamat oli muidu väga huvitav, kuid algus oli igavavõitu ja lugemine edenes seepärast aeglaselt.

Raamat, millest kirjutasin: Hannu Mäkelä “Härra Huu” (Pegasus, 2015)

Tuuli