Minu jubejutt Tähekese konkursile

Saatsin sügisel Tähekese jubejutu konkursile ka oma jutu. Auhinda see ei saanud, kuid blogisse panen ikka üles. Loodan, et teile meeldib 🙂

/Marta/

Kummitav kättemaks

Eliise vihkas üle kõige kooli ja õppimist. Kord ühel halloweeni õhtul vihastasid vanemad Eliise peale ja lukustasid ta oma tuppa. Nad ütlesid, et ta peab jonnimise lõpetama ja kodused ülesanded ära tegema. Eliise maja asus vana kuusemetsa serval. Tüdruk oli raevu ja viha täis, ta tegi oma akna lahti ning karjus sealt vihaselt metsa poole: „Ma soovin, et koole poleks olemas! Ma soovin, et kõik koolid ja õpetajad maha põleksid!“ Järsku kuulis ta metsas mingit krabinat ning kellegi tume kogu sähvatas puude vahel. Eliise ei teinud sellest suurt numbrit ja arvas, et küllap seal mõni metsloom kükitab. Kui Eliise oma laua juurde läks, nägi ta, et keegi oli sinna musta markeriga kirjutanud: “Tulen järgmisel aastal samal ajal“…

Järgmise aasta 30. oktoobril tuli Eliisele lugu meelde. Samuti meenus talle tõsiasi, et homme ongi  halloween. Aastaga oli Eliise käitumine paremaks muutunud. Ta oli endale leidnud sõbra, kes õpetas talle, et õppimine võib põnev olla. Õpetajad olid Eliise heade hinnete üle üllatunud ja rõõmsad. Järgmisel õhtul viibis tüdruk üksi kodus. Järsku koputas keegi uksele. Kuna oli halloween, arvas Eliise, et seal on keegi tema sõpradest, ning läks avama. Ukse taga seisis pika habemega mustas mantlis mees. Mees tutvustas ennast kui Maria vanaisa Peeter Paul. Maria oli Eliise klassiõde. Eliise oli väga üllatunud.  „Ma tean, mis on su unistus,“ ütles mees ja muheles, „ole mureta, varsti saab kõik tõeks!“. Nüüd hakkas Eliise kartma. Ta sulges kiiresti ukse ja hirmujudinad käisid üle selja. Eliisele tulid  meelde eelmisel aastal aknast välja karjutud sõnad. Eliise kuulis väljas mehe koledat naeru ning jooksis kähku oma tuppa.

Paar päeva hiljem, ühel koolipäeval kui Eliise tunni ajal vetsus oli, hakkas tuletõrjealarm tööle. Eliise jooksis tualetist välja ning nägi, et koridor on suitsune. Eliise ei näinud oma klassi kuskil ning jooksis läbi suitsuse koolimaja õue.

Jubedas põlengus hukkusid Eliise klassijuhataja ning pinginaaber. Tema pinginaaber oli seesama sõber, kes Eliisele näitas, et õppimine võib lahe olla. Hiljem küsis Eliise Marialt tema vanaisa kohta. Oma ehmatuseks kuulis ta, et Maria vanaisa on juba 10 aastat surnud. Samuti kuulis ta, et tema vanaisa lasti selles samas metsas maha ning varem oli ta töötanud õpetajana…

Need juhtumised ei ununenud Eliisel kunagi.

Hõbedapoiss

“Hõbedapoiss” on samalt autorilt, kes kirjutas “Klaaslapsed”. Tegelased on ka tuttavad: Billie ja Aladdin.

Aladdini vanemad peavad restorani. Ühel päeval räägib Aladdin Billiele, et neilt on hakatud toitu varastama ja tema vanemad on väga mures ning nad ei oska kedagi kahtlustada, sest öösel on uksed lukus ja keegi ei pääse majja. Aladdin räägib, et neil on uus abiline Mats, kes on jube pahur ja isale ta ei meeldi. Järgmine päev näeb ta väljas lühikeste pükstega poissi, kes kannab põlvikuid ja triibulist kampsunit. Tundub,et ta riided on vanad. Aladdin tahab teada, kes ta on, kuid poiss ei tee temast välja ja läheb maja taha. Jalajälgi temast jää ja kui Aladdin maja taha jõuab, on poiss kadunud. Õhtul ei suuda Aladdin magama jääda, ta mõtted keerlevad ikka väikese poisi juures. Lõpuks uni ikka tuleb. Hommikul ärgates meenub talle, et täna tulevad Simona ja Billie talle ööseks külla. Kui Simona ja Billie kohale jõuavad, näeb Aladdin õues taas lühikeste pükstega poissi. Ta räägib tüdrukutele, et näeb ühte poissi. Tüdrukud aga väidavad ,et seal pole ühtegi inimest. Järgmisel päeval on ajalehes artikkel 100 aastat tagasi kaduma läinud hõbedast. Aladdin tahab hõbedast rohkem teada saada. Koolis antakse lastele ülesanne Ahusi kohta üks jutt kirjutada. Aladdin tahab kadunud hõbedast kirjutada ja õpetaja jutustab talle selle loo. See räägib ühest sepast, kellelt palju hõbeasju telliti. Ükskord palus kirik tema käest palju hõbenõusid. Kui sepal olid nõud valmis, algas torm ja üks puu vajus tema maja peale. Kui torm möödus, oli hõbe kadunud. Hõbedat otsiti, kuid ei leitud. Sepal oli ka üks vaenlane Orion, aga  arvati , et tema hõbedat ei võtnud.

Aladdin ,Billie ja Simona uurisid seda lugu, kuid lõppu ma ei kirjuta. See raamat oli väga põnev ja natuke õudne ka!

Raamat, millest kirjutasin: Kristina Ohlsson “Hõbedapoiss” (Tiritamm, 2017)

Hõbedapoiss

Tuuli

 

Klaaslapsed

“Klaaslapsed” on minu meelest päris õudne raamat. Raamatu peategelane Billie kolib oma emaga teise linna ühte vanasse majja. Billie isa on surnud. Majas hakkab kummalisi asju juhtuma: koputused aknal, käejälg tolmuse laua peal ja kummaline kiri, kuhu on kirjutatud “kaduge“. Kahjuks näeb selliseid asju ainult Billie ja ema ei taha teda uskuda. Aga siis saab Billie teada ühe kohutava tõsiasja. Nüüd tulevad Billiele appi sõbrad ning koos tehakse kõik panemaks ema uskuma, et mida rutem nad sealt ära kolivad, seda parem. Nad peavad sealt ära kolima ruttu, enne kui on liiga hilja ja juhtub midagi hirmsat…

Raamatu lõppu ma ära ei kirjuta, sest ma ei taha ära rikkuda põnevust, mida ma lugemise ajal tundsin. Õnneks ei juhtunud seal siiski midagi nii jubedat nagu alguses tundus. Mulle igatahes see raamat meeldis ja lõpp oli ka huvitav. Nüüd loeb raamatut Tuuli ja talle ka meeldib. “Klaaslapsed” on üks mu senistest lemmikutest, aga enamasti meeldivad mulle kõik loetud raamatud.

Raamat, millest rääkisin: Kristina Ohlsson “Klaaslapsed” (Tiritamm, 2016)

Klaaslapsed

Marta

Jubejutt

Head uut aastat!

Novembris saatsin ajakirjale “Täheke” oma jubejutu, sest “Täheke” oli välja kuulutanud võistluse. Parimad jutud pidid ilmuma ülejärgmise kuu “Tähekeses” ehk jaanuaris. Minu oma kahjuks auhinnalisele kohale ei tulnud, aga ma kirjutan selle nüüd blogisse. See jubejutt on järgmine:

Hirmsa võluri seatembud

Ühes ilusas linnas elas palju toredaid inimesi ja üks kuri võlur. Parasjagu oli talv. Kogu maa oli valge pehme lumega kaetud ja ilusaid lumehelbeid liugles aina juurde. Inimesed kandsid tutimütse ja pühkisid teeradu puhtaks. Ühel päeval sai kurjal võluril sellest kõigest küllalt. Ta ei tahtnud enam näha lund, lõbusaid tutimütsides inimesi ja üldse mitte midagi head. Ta läks  taevasse ja muutis pilve peal kõik lumehelbed pahadeks. Kui lumehelbed inimeste peade kohale olid jõudnud hakkasid nad inimestel tutimütse peast rebima ja juukseid otsast hammustama, sest võlurile ei meeldinud juuksed ega tutimütsid. Üks mees, kellel juuksed veel alles olid, nägi võluri pahategu. Ta läks üles taevasse võluriga pahandama. Võlur ehmatas, et lumehelbed mehele midagi teinud polnudki ja kukkus koos võlukepiga taevast alla. Võlukepp kukkus talle pähe ja muutis kurja võluri seaks. Pärast seda ei julgenud keegi tänavale minna, sest siga ruigas nii valjult. Siga sõi kõik kohvikud tühjaks ja paisus nii paksuks, et läks lõpuks lõhki. Natuke peale sea surma tekkis kuidagi ühele tänavale kuju sarvede ja kihvadega seast. Iga kord kui inimesed sellest kujust mööduvad, tuleb neile meelde see hirmus aeg kui seaks muutunud kuri võlur veel elas. Talviti kui sajab ilusaid valgeid lumehelbeid, on kuju läheduses ikka veel kuulda jubedat sea ruigamist.

Marta

Kuidas meeldis?