Süü on tähtedel

Raamatu peategelaseks on 16- aastane kilpnäärmevähki põdev Hazel. Hazeli ema arvab, et Hazel ei käi piisavalt väljas ning saadab oma tütre sellepärast ühte tugirühma, kus käivad koos ka teised vähki põdevad lapsed. Tugirühmas saab ta tuttavaks ühe Augustuse nimelise poisiga. Nad hakkavad sõbrustama. Neil on üsna palju ühist. Mõlemad mõtlevad tihti sellest, mis on peale surma ja mida nad sealjuures kardavad. Augustus kardab unustust. Tavaliselt noored inimesed sellest ei mõtle, kuid neil mõlemal on haigus, mis tihtipeale lõpebki surmaga. Tugirühma lõppedes läheb Hazel Augustusele külla. Hazel tutvustab talle oma lemmikraamatut “Ilmotsatu kannatus”. Hazeli arvates on see raamat poolik, sest sellesse pole kirjutatud lõppu ja seal ei kirjutata, mis tegelastest saab.  Koos teevad Hazel ja Augustus veel hulk toredaid asju, näiteks lähevad Amsterdami külla Hazeli lemmikraamatu autorile. Raamatu lõpus üks neist sureb. Kui teada tahad kes, siis pead raamatu ise läbi lugema.

Raamat, millest kirjutasin John Green “Süü on tähtedel” (Pegasus, 2013)

Pildiotsingu süü on tähtedel tulemus

Marta

Reis Poola

Hakkasime juba aasta tagasi mõtlema, et võiks järgmisel suvel Poola minna. Plaanisime välja jõuda Gdanskini. Kui lõpuks kõigil pereliikmetel puhkus oli, istusimegi autosse ja reis võis alata. Esimene peatus oli Bauskas, kus ostsime jäätist ja sõitsime edasi Kaunase poole. Pealelõunal jõudsimegi Kaunasesse. Viisime asjad hotelli ja läksime linnaga tutvuma. Meie hotell asus kesklinnas jalakäijate tänava ääres. Tänaval oli remont ja kõik oli üles kaevatud, aga sellest polnud midagi. Kõigepealt jalutasime katedraali juurde. Seal oli ka mänguväljak, mis oli päris lahe. Õhtupoolikul jalutasime veel pikalt ringi. Minu arvates on Kaunas täitsa ilus linn.

 

Järgmisel hommikul ärkasime väga vara ja asusime Poola poole teele. Poolas on väga palju järvi ja lõpuks ei jõudnud kõiki enam vaadatagi. Lõunaks olime Swieta Lipka kloostri juures.

Klooster oli väljast roosa aga seest kuldne 🙂 Kõik oli väga kaunis. Lisaks nägime pealt missat ehk jumalateenistust. Pärast kloostrit ostsime jälle jäätist, sest ilm oli kuum ja sõitsime Gdanski  poole. Teed olid kurvilised ja kitsad, puudega ääristatud.

Kui olime juba peaaegu Gdanski jõudnud, sattusime suurde ummikusse. Selgus, et Elblagi ja Gdanski vahel on parasjagu teede ehitus ning sellest oli tingitud ka ummik. Võttis päris pikalt aega enne, kui lõpuks ehitus lõppes ja taas edasi liikuda sai. Õhtuks jõudsime siiski kohale. Meie hotell asus kohe Gdanski pearaudteejaama vastas. See on väga ilus hoone, öeldakse, et see on üks Euroopa ilusamaid.

Kohe, kui asjad tuppa viidud, läksime linna vaatama. Vanalinn ei olnud sugugi kaugel ja nõnda veetsimegi oma õhtu seal. Järgmine päev jätkasime linnaga tutvumist ning nägime palju põnevaid maju, käisime kirikutes ja jalutasime kanalite ääres.

Mulle Gdansk meeldib ja eriti vanalinn. Järgmisel hommikul sõitsime Sopotisse. Käisime kuulsal Sopoti muulil, kuid seal oli väga palav ja seepärast seal kaua olla ei saanud.

Edasi kavatsesime sõita Hel´i poolsaarele. Tuli välja, et veel väga paljud olid otsustanud sama teha. Nii tekkisid ummikud ja kuna ummikud muudkui jätkusid, ei viitsinud me seal lihtsalt passida ja sõitsime Gdanskisse tagasi. Kätte jõudiski meie viimane päev Poolas. Ärkasime taas vara ning otsustasime tagasiteel ka kuulsast Malborki lossist läbi minna. Nõnda ka tegime. Loss oli väga uhke ja võimas.

Ülejäänud osa päevast kulus sõitmisele. Ööbisime taas Kaunases. Koju oli väga tore jõuda 🙂

Tuuli