Põrsapõli

Ma lugesin Hando Runneli luulekogu “Põrsapõli”, seda soovitas mu vanaema. Runnel on mu vanaema lemmikluuletaja ja ta isegi tundis teda nooruses. Hando Runnel on mu vanaemale isegi ühe luuletuse kirjutanud. Mulle meeldib samuti Runnel, sest tema luuletustes on enamasti mingi “nõks” sees. Minu lemmikluuletus oligi raamatus kohe esimene. See rääkis ühest väikesest poisist, kes tegi igasugu naljakaid asju. Mõni luuletus oli selline lühike, kus oli ainult paar riimi, näiteks: “Ühel pilvel olid pikad ripsmed, need ulatusid maani. See oli vihm”. Vahel saab isegi kahe reaga öelda midagi ilusamat, kui pika jutuga. Lugedes leidsin raamatu vahelt ühe ajaleheväljalõike. Ma arvan, et mu vanaema oli selle sinna pannud, sest sellel oli samuti üks Hando Runneli luuletus. See oli samuti üks minu lemmikutest.

Kui ma olin väike põrsas

Kui ma olin väike põrsas,
tahtsin saada suureks seaks.
Nüüd ma olen olnud siga,

kelleks nüüd ma saama peaks?

Ausalt öelda: põrsaks, põrsaks,
jälle väikseks, jälle heaks.
Ja kui olen ükskord põrsas,
ma ei taha enam seaks.

Kõikidest luuletustest ma aru ei saanudki, sest oli ka võru keelseid. Lõpus olid veel mõned liisusalmid, kus oli lihtsalt sikker, sakker, tommer, tükker jne. Mulle meeldis raamat väga.

Raamat, millest kirjutasin: Hando Runnel “Põrsapõli” (Ilmamaa, 2013).

Marta

Laulud tüdrukuga

Meile anti koolis kohustuslikuks kirjanduseks lugeda läbi üks luuleraamat ja mina valisin selleks Hando Runneli “Laulud tüdrukuga”. Meil tuleb raamatust kokkuvõte teha ja klassi ees esitada.  Ma võtsin raamatu enda vanaema raamaturiiulist. Tal on palju luuleraamatuid ja mina valisin selle. Raamat on umbes viiskümmend aastat vana. Hando Runneli luuletused rääkisid enamjaolt pidudest, tüdrukutest,  tantsimisest, suvest ja koertest. Sellest, kui inimesed tegid päeval tööd ja õhtul läksid peole. Luuletused õpetasid mulle seda, et ühte asja saab mitut moodi väljendada ja alati ei pea igavamat varianti kasutama. Minu lemmikluuletuse nimi on “Luulehimud” ja see räägib laulmisest ja kõigest, mis silma hakkab. Luuletuse lõpp tähendas, et laulja tegelikult tüütas kõiki ära ja nad tahtsid, et ta ometi vakka jääks. Mulle see luuleraamat meeldis, aga mõne luuletuse põhimõttest ma päris täpselt ikkagi aru ei saanud.

Luulekogu, millest kirjutasin: Hando Runnel “Laulud tüdrukuga” (Eesti Raamat, 1967)

Laulud tüdrukuga

Tuuli