Parimad raamatud 2018

Tegime ka sellel aastal parimatest loetud raamatutest edetabeli. Panime 10 parimat raamatut meeldimise järjekorda. Soovitame neid ka teistel lugeda!

Tuuli kõige lemmikumad raamatud 2018. aastal olid: Marta kõige lemmikumad raamatud 2018. aastal olid:
1.Mika Keränen “Fantoomrattur” 1. Fredrik Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”
 2. Pamela Lyndon Travers “Mary Poppins” 2. Zoe Sugg “Tüdruk Online tuuril”
3. Tamsyn Murray “Teise ringi süda” 3. John Green “Süü on tähtedel”
4.  Sarah Crossan “Õun ja vihm” 4. Andrus Kivirähk “Rehepapp”
5. Tea Lall “Ära armasta mind enam” 5. Sarah Crossan “Õun ja vihm”
6. David Walliams “Hirmus õudne hambaarst” 6.  Tamsyn Murray “Teise ringi süda”
7. Kristiina Ohlson “Kiviinglid” 7. Ene Sepp “Jagatud suvi”
8. Mika Keränen “Varastatud oranž jalgratas” 8. Kristiina Ohlson “Kiviinglid”
9. Kätlin Vainola “Ville” 9. Jennifer Gray “Pööningukass Atticus klaarib arveid”
10. Mika Keränen “Professor Must” 10. Mika Keränen “Fantoomrattur”

Selle edetabeliga jõudsime järeldusele, et me Tuuliga oleme väga erinevad. Näiteks, kui Tuulil oli “Fantoomrattur” esimene, siis minul oli see parimate raamatute hulgas viimane.

Tuuli:  “Fantoomrattur” oli minul esimene, sest see oli kõige põnevam ja huvitavam raamat.

Marta:  “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” oli mu lemmik, sest see oli nii erinev teistest raamatutest. Heas mõttes erinev.

Sel aasta me pole nii palju lugenud, sest pole nii palju aega olnud. Jõuludeks saime kahepeale kokku 5 raamatut: “Jõululaupäev. Nõmme 1970”, “Taeva tühjad tribüünid”, “Sinu tuhat palet”, “Penelop” ning “Khaba ja Nebra”. “Jõululaupäev. Nõmme 1970” olen juba lugema hakanud. Tundub hea raamat. Nüüd ei pea tükk aega uusi raamatuid ostma ega raamatukokku minema.

Toredat aastavahetust!

Marta

Advertisements

Mia, Konrad ja avanevad uksed

Väike Mia jalutab tänaval ning leiab trepi pealt minestanud ja katkise peaga mehe. Ta kutsub kiirabi. Arstid tahavad mehele rohtu anda. Mees ärkab üles ja väidab, et tal pole midagi viga, kuid ta ei mäleta, kes ta on ja mis on ta nimi. Mees lahkub ja läheb pargi poole. Mia on kõike seda ühe maja tagant vaadanud ja hiilib mehele järgi. Mees näeb Miat ja tahab teada, miks teda jälitatakse. Tüdruk ütleb, et on mehe pärast mures ja tahab teada, kuhu ta läheb ja mida ta endast mäletab. Mees ütleb, et mäletab, kui oli ühes põlevas majas ja aitas inimesi välja. Ainult väike poiss jäi sisse. Veel mäletab ta, et läheb majja poisile järele, aga majast välja minnes satub ta põlevasse tuppa. Ta läheb akna juurde ja ronib mööda vihmaveetoru alla. Selleks ajaks on poiss surnud. Mia otsustab mehele magamise jaoks teki tuua ja mees nõustub. Ta tahab, et teda hüütakse Konradiks. Kui Mia on teki toonud, otsustab Konrad väikese kioski katusele ronida. Kui ta üles jõuab, näeb ta seal väikest triibulist kassipoega. Mia soovitab kassile nimeks panna Triibik, sest kass on väga triibuline. Konrad ärkab öösel üles, sest ta on vihmast läbimärg. Ta tahab minna kioskisse  aga see on lukus. Ta mõtleb, et uks võiks avaneda ja uks avanebki.  Ta proovib uuesti ja uuesti ning läheb lõpuks sisse. Hommikul ärkab ta selle peale, kui müüja uksest sisse tuleb. Müüja ehmatab väga kassi ja Konradi nähes. Varsti nad sõbrunevad. Selgub, et müüja nimi on Miralda. Konrad lahkub peagi, kuid lubab tagasi tulla. Teel kohtab Konrad väikest tühja kõhuga mehikest, kes on vaene. Konrad annab talle Miralda kaasa antud võileibu. Mehike räägib, et ta on vaene sellepärast, et teda lastakse igalt poolt lahti. Näiteks on ta töötanud tordiviijana. Ta lasti lahti, kui torti viies keeras veoauto järsult teele ja koogid kukkusid ümber. Teinekord viis ta arbusse turule, aga ta ei pannud luuki korralikult kinni ja arbuusid veeresid välja. Õhtul saavad Mia ja Konrad kokku. Konrad tutvustab Miat ja Miraldat. Miralda räägib, et park mis kioski kõrval on, tahetakse maha raiuda ja sinna parkimismaja ehitada. Miralda on kurb, sest seal on üks hästi ilus puu, mida talle meeldib vaadata. Pärast lähevad Miralda ja Konrad kohvikusse ja kuulevad kahte meest rääkimas. Üks on paks ja teine peenike. Paks mees räägib, et ta teab, kuidas linnapea nõustuks tegema parkimismaja. Selleks on tal Indiast toodud eriline pulber. Kui seda süüa ja pulbri sööjalt midagi paluda, siis palve täitubki. Raamatu lõppu ma ära ei räägi, aga see oli tore raamat!

Raamat, millest kirjutasin: Kätlin Vainola “Mia, Konrad ja avanevad uksed” (Tänapäev, 2008)

Tuuli