Tobias ja teine B

Selle raamatu tegelased on Tobias ja tema klass 2. b. Tobiasel on hea sõber Uku, kellel on siga Nossu. Raamatus on palju toredaid lugusid tema perest ja klassist. Minu lemmiklugu  oli see, kui Tobiase õpetaja ütleb, et homme on lemmikloomapäev ja kõik võivad oma lemmiklooma kaasa võtta. Tobias on õnnetu, sest temal lemmiklooma pole ja tal on kassikarva  vastu allergia. Järgmisel päeval on klass loomi täis, enamus lapsi on kaasa võtnud kassi. Uku hilineb ja kui ta sisse tuli jäid kõik vait, sest Uku oli sea kaasa võtnud. Siga oli väga metsik ja tormas mööda klassi ringi ning jooksis sööklasse. Kokk pani talle natuke suppi maha, et ta süüa saaks. Raamatus oli ka teisi toredaid lugusid, näiteks kuidas Tobias halva ilmaga kastaneid korjamas käis. Mulle meeldis veel lugu, kus neil pidi tulema karneval ja Tobiasel oli seljas sea kostüüm. Nende klassi kõige arglikumal poisil Villul polnudki kostüümi, sest tema oli sel päeval puudunud kui karnevalist räägiti. Villu oli väga õnnetu, aga Tobiasel tuli mõte, et kõik võiksid osa oma kostüümidest ära anda. See mõte meeldis teistele ka ning nad andsid osa oma kostüümidest ära. See oli vahva raamat.

Raamat, millest rääkisin: Piret Raud ” Tobias ja teine B” (Mustvalge Kirjastus, 2010)

TOBIAS JA TEINE B pilt

Tuuli

Advertisements

Raamatukogu sünnipäev

Eile käisime Pärnu raamatukogu sünnipäeval. Raamatukogu sai 108 aastaseks. Seal oli palju toredaid üritusi. Pärnu teatri näitlejad lugesid vahvaid lugusid lasteraamatutest ja me Martaga saime tubli lugeja auhinna. Auhinnaks saime magneti, ühe raamatu ja diplomi. Kingitud raamatute nimed on”Ühe minuti viktoriin” ja “Lase mind kööki”. Need on väga toredad ja meil oli väga suur rõõm kingitust saada. Külas olid veel lugemiskoerad, kes olid väga armsad ja sõbralikud. Lasteosakonnas võis teha raamatutega pimekohtingut. Me Martaga tegime seda ka 🙂 Mina valisin paki “Koomiksi-sõbrale” ja Marta “Hull teadlane”. Väga toredad raamatud saime!

pimekohtingraamatuga

Raamatukogu sünnipäev oli väga vahva!

Tuuli

Väike nõid

Väike nõid on 127 aastat vana. Nõia maailmas on see väike vanus. Väikesel nõial on ka kaaren Abraksas, kes oskab rääkida ja annab Väikesele nõiale kogu aeg väga palju kasulikke nõuandeid. Väikese nõia suurim soov on Walpurgi ööl koos suurte nõidadega Blocksbergi mäele tantsima minna. Kahjuks arvavad suured nõiad, et ta on selle jaoks liiga väike. Ülemnõid lubab, et kui Väike nõid aasta jooksul heaks hakkab, võib ta järgmine aasta teistega kaasa tantsida. Väike nõid hakkabki usinasti õppima. Selle juures on tal abiks kaaren Abraksas, kuid ta peab ka teistele head tegema. Selles raamatus tulebki juttu sellest, kuidas Väike nõid haokorjajaid aitab, kurja metsnikku arstib, lillemüüjat abistab, õllevedajale aru pähe paneb, maroonimüüjat ravib, ühe härja elu päästab, lumememmega kurje poisse hirmutab, pesa rüüstajaid karistab ja sindlilõikajale aru pähe paneb. Kui Väike nõid järgmisel aastal nõiakogu ette läheb, selgub et hea nõid tähendab kurja nõida ja kuri nõid head nõida. Väike nõid on vihane, sest nüüd ei tohigi ta Walpurgi ööl teistega tantsida. Karistuseks nõiub ta teistel nõidadel nende luuad, nõiaraamatud ja võluvõimed ära. Nüüd on Väike nõid ainuke nõid maailmas. Mulle meeldis väga raamatu lõpp.

Selle raamatu laenutas Tuuli täna raamatukogust. See oli lahe raamat ja soovitan seda teistelgi lugeda.

Raamat, millest rääkisin: Otfried Preussler “Väike nõid” .

VÄIKE NÕID pilt

Marta

Rosinad

See raamat räägib Eesti kirjanike lapsepõlvest. Oma lugusid räägivad Kristiina Kass, Eno Raud, Ellen Niit, Aino Pervik, Heljo Mänd, Tiia Toomet, Leelo Tungal, Piret Raud ja Jaanus Vaiksoo. Jaanus Vaiksoo jutus meeldis mulle see, kui ta läks oma suure õega maale vanaema juurde. Vanaemal oli lehm, aga Jaanusele ei meeldinud maalehma piim. Talle maitses linnalehma piim. Vanaema pidi hakkama poest piima tellima, aga Jaanuse onul oli parem mõte. Ta ütles vanaemale, et ta võiks maalehma piima sisse külma kaevuvett lisada. Vanaema oli mõttega nõus. Nüüd jõi Jaanus iga päev linnalehma piima. Varsti hakkas ta mõtlema ,et kust see piim tuleb. Linnas ei saa ju lehmi pidada ning jõudis järeldusele ,et piim tuleb ikka maalt.

Mulle meeldis ka Kristiina Kassi lugu, kus ta on väike tüdruk ja külalised jätsid elutoa lauale tikud. Parasjagu kui isa magas ja suurem õde õppis, oli Kristiinal igav. Ta nägi tikke ja tahtis need põlema panna. Kui ta tiku põlema sai, ehmus ja pillas tiku põrandale. Kristiina kutsus õe appi ja koos äratasid  nad isa üles. Kui tuli kustutatud oli, sai Kristiina riielda, sest terve maja oleks võinud põlema minna. Õnneks teinekord enam tikke lauale ei jäetud. See oli päris õpetlik lugu. Selles raamatus on teisigi toredaid lugusid. Mulle meeldis raamat väga.

rosinad

Tuuli

Penderwickid

Raamatu peategelasteks on perekond Penderwickid: lapsed Rosalind, Skye, Jane, Batty, nende isa Martin ja koer Vooster. Kord lähevad nad kolmeks nädalaks Arundeli puhkama. Tüdrukud kohtuvad seal ühe poisiga, kelle nimi on Cagney ning tal on kaks küülikut Yas ja Carla. Battyle hakkavad küülikud meeldima ja ta käib iga päev nende juures. Kord, kui keegi ei taha koos Battyga küülikuid vaatama minna, otsustab ta seda teha üksi. Cagney pole kodus. Ta töötab proua Tiftoni aednikuna. Proua Tiftonile kuulub Arundelis terve loss ja tal on poeg Jeffrey, kes ei ole upsakas nagu proua ise. Kui Batty küülikute juurest ära minema hakkab, kuuleb ta proua Tiftoni tulemas. Ta ehmatab ning jätab kogemata puuri ukse lahti ja küülik Yas jookseb minema. Õnneks püüab Vooster Yasi kinni. Alguses arvavad tüdrukud, et Yas on surnud, kuid õnneks avab jänes varsti silmad ning Vooster saab kiita. Tegelikult saab Vooster inimkeelest aru. Raamatus on veel palju põnevaid lugusid ja nalja saab ka. Ma soovitan seda teistelgi lugeda!

Raamat, millest kirjutasin: Jeanne Birdsall “Penderwickid” (Pegasus, 2010)

Tuuli

Igavesti sõbrad

“Igavesti sõbrad” on üks mu uus lemmikraamat. Raamatu saime me raamatuvahetusest (www.raamatuvahetus.ee). Raamatuvahetus on päris tore koht, oleme sealt mitmeid raamatuid saanud vahetada.

Stella ema saab autoõnnetuses raskesti viga ja tal lõigatakse üks jalg ära. Ta peab natuke aega haiglas olema ja on väga õnnetu. Sellel ajal kui ema haiglas on, peab Stella hakkama saama terve majapidamise, väikese õe, kasuisa ja natuke upsaka vanaemaga. See kõik on talle päris raske ülesanne. Kahjuks pole Stellal ka ühtegi sõpra, kellele oma muredest rääkida. Ühel päeval tutvub ta internetis ühe omavanuse tüdruku Saaraga. Ka Saaral on emaga probleeme. Tema probleemiks on aga hoopis see, et ema jälgib iga tema sammu. Saara arvates on see tüütu. Saara ja Stella elavad samas linnas ja nad hakkavad teineteisel külas käima. Stella arvates on Saara ema tore, sest ta on mõistev ja abivalmis. Loo lõpuks teevad Stella ja Saara emad kahepeale neti lehekülje ja hakkavad seal omatehtud kutseid ja kaarte müüma. Stella ema muutub seejärel taas rõõmsamaks. Stella aga lepitab ära  Saara ja tema ema.

Raamat, millest kirjutasin: Ketlin Priilinn “Igavesti sõbrad” (Tänapäev, 2012)

Igavesti sõbrad

Marta

Kristiina, see keskmine

Raamatu tegelased on Kristiina, kes läheb varsti kooli, tema väike õde Imbi ja suurem õde Helen. Helen käib juba 2. klassis. Kristiina on tüdruk, kellel alalõpmata midagi juhtub. Ükskord kui Kristiina sõbraga koerte iludusvõistlust mängis, riputas ta oma võtme (mängult medal) võõrale koerale kaela ning koer jooksis koos võtmega ära. Õnneks tõi koera peremees võtme Kristiinale hiljem ikka tagasi. Esijalgu oli väike õde tüütu, sest vanemad ei tegelenud Kristiinaga piisavalt ja Imbi sai kogu tähelepanu endale. Pärast hakkas Kristiina arvama,et Imbi polegi tüütu.

Kui Kristiina kooli hakkas minema, oli vaja talle koolitarbeid osta. Kristiina läks poodi koos isa ja Heleniga. Helen sai päris kadedaks ,sest Kristiinale osteti palju ilusaid asju, kuid temale mitte. Kui Kristiinale mindi koolivormi ostma, oli Helen juba nii  vihane,et nimetas Kristiina ilusat koolivormi koledaks. Kui nad poest välja hakkasid minema koperdas Kristiina ning tema särgi peale lendas tinti. Pärast viis ema tüdruku vanni ning pesi riided ka puhtaks. Ühel päeval võttis Imbi oma kakased mähkmed jalast ära ja mätsis nendega kakat seina peale. Ema oli juba niigi väsinud ja nüüd otsustas ta võtta vaba päeva. Kui ema oli läinud, hakkasid Kristiina, Helen ja isa koristama. Isa hakkas kakast seina koristama nii, et pani põrandaharja otsa niiske lapi ning nina otsa pesulõksu. Kristiina ja Helen koristasid teised toad ja varsti tuli ema ka tagasi koju. Ma olen ka vahel Marta peale kade, aga see läheb ruttu üle 🙂

Mulle väga meeldis see raamat, sest see oli tore ja naljakas.

Raamat, millest kirjutasin: Leelo Tungal “Kristiina, see keskmine” (Tänapäev, 2016)

Kristiina, see keskmine

Tuuli

Jubejutt

Head uut aastat!

Novembris saatsin ajakirjale “Täheke” oma jubejutu, sest “Täheke” oli välja kuulutanud võistluse. Parimad jutud pidid ilmuma ülejärgmise kuu “Tähekeses” ehk jaanuaris. Minu oma kahjuks auhinnalisele kohale ei tulnud, aga ma kirjutan selle nüüd blogisse. See jubejutt on järgmine:

Hirmsa võluri seatembud

Ühes ilusas linnas elas palju toredaid inimesi ja üks kuri võlur. Parasjagu oli talv. Kogu maa oli valge pehme lumega kaetud ja ilusaid lumehelbeid liugles aina juurde. Inimesed kandsid tutimütse ja pühkisid teeradu puhtaks. Ühel päeval sai kurjal võluril sellest kõigest küllalt. Ta ei tahtnud enam näha lund, lõbusaid tutimütsides inimesi ja üldse mitte midagi head. Ta läks  taevasse ja muutis pilve peal kõik lumehelbed pahadeks. Kui lumehelbed inimeste peade kohale olid jõudnud hakkasid nad inimestel tutimütse peast rebima ja juukseid otsast hammustama, sest võlurile ei meeldinud juuksed ega tutimütsid. Üks mees, kellel juuksed veel alles olid, nägi võluri pahategu. Ta läks üles taevasse võluriga pahandama. Võlur ehmatas, et lumehelbed mehele midagi teinud polnudki ja kukkus koos võlukepiga taevast alla. Võlukepp kukkus talle pähe ja muutis kurja võluri seaks. Pärast seda ei julgenud keegi tänavale minna, sest siga ruigas nii valjult. Siga sõi kõik kohvikud tühjaks ja paisus nii paksuks, et läks lõpuks lõhki. Natuke peale sea surma tekkis kuidagi ühele tänavale kuju sarvede ja kihvadega seast. Iga kord kui inimesed sellest kujust mööduvad, tuleb neile meelde see hirmus aeg kui seaks muutunud kuri võlur veel elas. Talviti kui sajab ilusaid valgeid lumehelbeid, on kuju läheduses ikka veel kuulda jubedat sea ruigamist.

Marta

Kuidas meeldis?