See raamat räägib Eesti kirjanike lapsepõlvest. Oma lugusid räägivad Kristiina Kass, Eno Raud, Ellen Niit, Aino Pervik, Heljo Mänd, Tiia Toomet, Leelo Tungal, Piret Raud ja Jaanus Vaiksoo. Jaanus Vaiksoo jutus meeldis mulle see, kui ta läks oma suure õega maale vanaema juurde. Vanaemal oli lehm, aga Jaanusele ei meeldinud maalehma piim. Talle maitses linnalehma piim. Vanaema pidi hakkama poest piima tellima, aga Jaanuse onul oli parem mõte. Ta ütles vanaemale, et ta võiks maalehma piima sisse külma kaevuvett lisada. Vanaema oli mõttega nõus. Nüüd jõi Jaanus iga päev linnalehma piima. Varsti hakkas ta mõtlema ,et kust see piim tuleb. Linnas ei saa ju lehmi pidada ning jõudis järeldusele ,et piim tuleb ikka maalt.
Mulle meeldis ka Kristiina Kassi lugu, kus ta on väike tüdruk ja külalised jätsid elutoa lauale tikud. Parasjagu kui isa magas ja suurem õde õppis, oli Kristiinal igav. Ta nägi tikke ja tahtis need põlema panna. Kui ta tiku põlema sai, ehmus ja pillas tiku põrandale. Kristiina kutsus õe appi ja koos äratasid nad isa üles. Kui tuli kustutatud oli, sai Kristiina riielda, sest terve maja oleks võinud põlema minna. Õnneks teinekord enam tikke lauale ei jäetud. See oli päris õpetlik lugu. Selles raamatus on teisigi toredaid lugusid. Mulle meeldis raamat väga.
Tuuli
Tuuli ja Marta jutunurk 