Auggie ja mina

Raamat “Auggie ja mina” on natuke nagu järg raamatule “Ime”. Selles raamatus räägivad kolm inimest, kuidas nemad Augustit näevad ja missugune on nende elu. Need inimesed on Augusti klassivend Julian, parim sõber Cristopher ja klassiõde Charlotte. Raamatus on juttu sellest, mida tegid teised tegelased siis, kui Auggie kooli läks ja seal kohanes. Cristopherile meeldib Augusti perekond ja ta on harjunud tema välimusega. Nad mõlemad on tähesõdade fännid. Selleks ajaks kui Auggie kooli läheb, on Cristopher teise linna kolinud. Neil mõlemal on nüüd omad tegemised ja nad ei suhtle enam nii palju.

Charlotte on Auggie vastu sõbralik ja lahke, ei narri ega kiusa teda. Charlottele oli see  kooliaasta igati meeldejääv. Ta sai koos oma kahe parima sõbraga tantsida väga kuulsal laval.

Julian sai Auggiega tutvudes kõige suurema õppetunni.  “Ime” raamatus oli Julian Augusti vastu kõige õelam. Juliani vanaema oli kuulnud poisi pahast käitumisest ja rääkis talle loo oma lapsepõlvest. Tema koolis käis üks kepiga poiss, keda ka kõik narrisid. Tuli sõda ja taheti minema viia kõik juudid, kaasaarvatud vanaema. Kepiga poiss aitas tal põgeneda ja viis ta oma koju. Nii pääses vanaema. Kui Julian seda juttu kuulis, otsustas ta Augustile vabanduskirja kirjutada. August andis talle andeks. Julian vahetas järgmiseks õppeaastaks elukohta ja kooli. Augustiga nad ilmselt enam ei kohtunud.

Mulle see raamat meeldis. “Ime” raamatus tundus Julian väga õel ja vastik, aga selles raamatus oli mul Julianist isegi kahju. Mulle ka ei meeldi, kui lapsed omavahel tülitsevad. Minu klassis on õnneks tülisid vähe ja me saame enamasti hästi läbi.

Auggie & mina

Raamat, millest rääkisin: R.J. Palacio “Auggie ja mina” (Hea Lugu, 2016)

Marta

Minu ema on võimatu

Minna on väike koolitüdruk, kes elab koos ema, väikese õe Miranda ja ema peika Tõuguga. Ta peab pidevalt emaga lahingut, sest ema käitub väga lapsikult. Minna ema tahabki olla lapsik. Ta tahab õhtuti mängida, kuigi Minna on väsinud ja tahab magada. Pärast kooli tahab ema kaarte mängida, aga Minnal on vaja hoopis õppida. Tegelikult on raamat lõbus ja tore.

Kui minul selline ema oleks, siis mul oleks üsna raske. Ma peaksin kogu aeg ema järgi valvama, et ta midagi ei korraldaks. Minu ema hoolitseb minu eest ja aitab mind kui abi vajan.

Raamat, millest rääkisin: Anne Fine “Minu ema on võimatu” (Avita, 2014)

Tuuli

Pahupidikool kukub kokku

Pahupidikool pidi tulema ühekorruseline koolimaja, kus on kõrvuti 30 klassiruumi. Ehitajad aga ehitasid hoopis 30 korruselise koolimaja, kus igal korrusel on üks klassiruum ja 19. korruse unustasid hoopis ehitada. 19.korrust õpetab preili Zarv. Preili Zarve pole olemas. See on vist üks põhjus, miks seal koolis kummalised asjad juhtuvad, eriti 30.korrusel. Mulle meeldis kui proua Pärl lastele gravitatsiooni õpetas. See käis nii. Proua Pärlile oli pakk. Selle sees oli uhiuus arvuti. Proua Pärl lükkas arvuti aknas välja ja ütles lastele: “Vaadake see on gravitatsioon.”. 🙂 Nagu arvata võite, käis arvuti vastu maad ja alles jäid vaid jupid.

Teine väga lõbus lugu oli seoses tuletõrjeõppusega. Proua Pärl helistas kogu aeg lehmakella, sest kui oleks päris tulekahju, siis lapsed kuuleksid teda. Proua Pärl juhtis lapsed katusele, sest päris tulekahju korral lendaksid helikopterid neid päästma. Kõik lapsed ja õpetajad karjusid, et ärge helistage kella, aga oli juba hilja. Lehmad tulid ja vallutasid koolimaja. Läks terve aasta, enne kui lehmad koolimajast välja saadi.

Õnneks kool siiski kokku ei kukkunud. Sellises kummalises koolis oleks päris tore käia. Tegelikult on meie koolis ka vahva.

Raamat, millest rääkisin: Louis Sachar “Pahupidikool kukub kokku” (Draakon ja kuu, 2008)

Marta

Väike nali :)

Eile rääkisin oma sõbrale Robinile ka, et meil on nüüd blogi. See käis nii.

Marta: Meil on nüüd oma blogi.                                                                                                       Robin: Mis see blogi on? Kas te mängite seal kaisukatega või? 😀

Tegelikult on Robin meie väga hea sõber ja ta on varem ka nalja teinud aga nii, et ta ise ei teagi. 🙂

Marta

Koolivaheajal muuseumis

Täna  oli Pärnus esimene lumi ja me käisime Pärnu Muuseumi töötoas. Seal tegime Pärnu kaarti ja vaatasime vanu fotosid. Väga tore oli. Meid oli kokku 5 last. Vanade fotode peal oli Pärnu hoopis teistsugune. Sel ajal ei olnud ju autosid ega asfaltteid. Meil endal on ka paar raamatut, mis räägivad vanaaegsest Pärnust. Mõtlesin neid just uurima hakata. Pärnu Muuseumis on ka muidu tore olla. Me oleme isegi paar aastat tagasi seal oma sünnipäeva pidanud 🙂

parnu

Marta

Kaarina ja võluvärgid

Mulle meeldib lugeda nagu Martalegi. Praegu ma lõpetasin raamatu “Kaarina ja võluvärgid”. See raamat on nagu muinasjuturaamat ja seal olid võlukeep, võlusaapad ja võlumünt. Raamatu tegelasteks on üks perekond, kus lapsed avastavad vanaema suure saladuse. Tuleb välja, et vanaema saab tänu võluasjadele mööda maailma reisida. Ka lapsed proovivad seda ja neile meeldib see väga.

Ka mina olen käinud reisimas. Me oleme perega käinud näiteks Lätis, Vilniuses ja Stockholmis.

Kui mul oleksid ka need võluasjad, siis ma tahaksin minna Pariisi. Seal ma tahaksin Eiffeli torni vaadata. Veel ma tahaksin vaadata, kuidas elavad delfiinid ja flamingod.

Raamat, millest rääkisin: Kadri Pettai “Kaarina ja võluvärgid” (Tänapäev, 2013)img_5305

Tuuli

Meie raamaturiiuli raamatud – “IME”

Mulle meeldib väga raamatupoes käia. Ükskord septembris leidsime sealt sellise raamatu nagu “Ime”. See oli väga lahe raamat. Ma pole kunagi midagi sellist lugenud. See raamat pani mõtlema inimeste käitumise üle ja näitas kui oluline on sõbralikkus. Peategelane August ei näe tavaline välja ja inimesed ehmuvad teda nähes. Ta on siiani koduõppel olnud ja läheb esimest korda päris kooli 5. klassi. Raamat räägibki sellest, kuidas August uue kooliga harjub. Mul oli Augustist päris kahju, sest lapsed olid vaenulikud, hoidsid temast eemale või narrisid. Õnneks sai ta endale ka paar sõpra ja tänu sellele läks koolis kergemaks. Kui mina loo läbi lugesin, lugesid seda ka emme ja mamma. Kõik arvasid, et see on väga hea raamat!

Raamat, millest rääkisin: R.J. Palacio “Ime” (eesti keeles kirjastus Hea Lugu, 2012)

img_5303

Marta