Kasuema

Kõigepealt lugesin ma raamatut “Kadri” ja nüüd selle järge “Kasuema”. Kadri on juba suurem ja raamat räägib sellest, mis tema elus edasi juhtub. Vanaema on väga haige ja sureb peagi. Kadri on väga kurb ja läheb ajutiselt tädi Elsa juurde elama. Ühel päeval tuleb isa uudisega, et Kadri saab endale kasuema. Kadri on väga üllatunud. Isa ütleb, et kasuema tuleb neile täna külla. Esialgu proovib Kadri elada koos isa ja kasuemaga. Kasuema on väga sõbralik aga Kadri on kurb ja ei suuda võõrasemaga harjuda. Varsti tüdineb kasuema ära, ta ootab last ja  otsustab, et Kadri võiks internaatkoolis edasi õppida. Seal saab Kadri endale toredad toakaaslased Liki, Anne, Tinka, Roosi, Marelle ja Vesta. Grupivanem on Vesta. Uues koolis kohtub ta Entuga. Täpselt selle sama kelgumäe Entuga ehk Enricoga, kellega Urmas eelmises raamatus kakles. Kadri ehmatab väga ära ja üritas teda igal viisil vältida. Kadrile on internaadielu esialgu harjumatu. Tülitsemine ja üksteise kallal nääksumine on talle võõrad, sest kodus ei juhtunud seda kunagi. Vahepeal on Kadri saanud endale väikese Fleur´i. Õde saab nime ühe inglise kirjaniku raamatu järgi. Kadri on väga rõõmus ja edaspidi on ta koolivaheaegadel abiks väikese õe hoidmisel. Internaatkoolis on komme, et iga suurem õpilane saab enda hoole alla väiksema. Kadri peab hoolitsema väikese tüdruku Sassi eest, aga see on päris raske. Sasss on aktiivne ja pöörane, ent Kadri rahulik. Ühel päeval kutsub klassivend Sven Kadri teatrisse. Kadri on nõus. Õigel päeval selgub, et Sven ei sa teatrisse tulla ja tema asemel tuleb Enrico. Kadri on väga vihane aga ei söenda teatrist lahkuda. Pärast etendust üritab Kadri kiiresti lahkuda. Ta otsustab tagasi minna pikemat teed pidi. Teel tulevad talle kallale võõrad mehed. Enrico on salaja Kadrile järgnenud ja tuleb nüüd Kadrit päästma. Enrico on vapper, ent üks meestest virutab Enricole noa selga. Poiss viiakse väga raskes seisundis haiglasse. Kadrit teeb see väga murelikuks ja kurvaks. Edaspidi käib Kadri teda iga päev haiglas vaatamas. Selgub, et nad tegelikult meeldivad teineteisele väga. Kadri küsib poisilt kas mõni teine päev võib ka keegi teine sõber internaatkoolist teda vaatama tulla, kuid Enrico eelistab Kadrit. Ühel päeval, kui Kadri jälle haiglasse läheb, ütleb õde, et Entul on juba külaline. See on tema ema. Kadri otsustab õues oodata, millal ema lahkub ja ta saaks minna Enricot vaatama. Varsti tuleb Entu ema õue, hakkab halama ja kõiges süüdistama. Kadri ehmatab ära ja jookseb koju. Hiljem, kui Kadri uuesti Enrico juurde läheb,  ütleb õde, et Entu on surnud. Ta suri sellepärast, et eile oli ema nuttu, hala, enesehaletsemist ja süüdistamist liiga palju. Ema äkiline viha ja kõiges Enrico süüdistamine ärritas poissi niivõrd, et ta kaotas teadvuse ja suri mõne tunni pärast. Kadri on pikka aega väga kurb ega taha kellegagi rääkida. Enrico surm mõjus paljudele lastele ja pani neid elu üle mõtlema. Klassivennad tegid kõik, et pätid kinni võetud saaks ja nende abil see ka juhtus. Juba pikka aega tagasi hakati ehitama koolile uut hoonet aga ikka polnud see valmis. osad selle kooli õpilased otsustavad ehitusel kaasa aidata. Aegamisi hakkab Kadri toibuma ja ta unistab, et temast saaks õpetaja või kasvataja. Kõige meelsamini tahaks ta internaatkooli tööle tulla ja kui kõik hästi läheb, võiks ta Sassi ja Marju lõpuklassi ajaks juba tagasi olla. Heal sõbral Urmasel on tema elus endiselt tähtis koht ja elu paistab Kadri jaoks rõõmsamaks  muutuvat.

Mulle see raamat meeldis. Seal oli küll palju nukrust ja noorte omavahelised suhted olid tihti pingelised. Samas oli ka palju südamlikkust ning ma õppisin sellest, et isegi oma vihavaenlasest võib hiljem hea sõber saada. Samamoodi on sõbrad sulle toeks rasketel hetkedel. 

Raamat, millest rääkisin: Silvia Rannamaa “Kasuema” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1963).

Tuuli

Britt-Marie oli siin

Mäletate raamatut “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”?  Seal oli Britt-Marie – täielik vinguviiul. Raamatu lõpus pettis abikaasa Kent teda teise naisega ja sai veel infarkti ka. Nüüd sai Britt-Mariel mõõt täis ning ta kolis pärast 40 aastat kestnud abielu minema. Raamatus “Britt-Marie oli siin” läks Britt-Marie töötukassasse ja tüütas sealse töötaja päris ära. Ainus töö, mida Britt-Mariele pakuti, oli Borgi noortekeskuses. Borg oli majanduskriisist räsitud alevik. Britt-Marie võttis töökoha vastu. Kohale jõudes sai ta esimese asjana palliga vastu pead ja lamas seal õige mitu minutit teadvusetult.

Ainus rõõm, mis depressiivsele Borgile veel jäänud, on jalgpall. Kõik tahaksid Borgist ära kolida, sest nad on lootuse kaotanud. Britt-Marie ei jaga suurt jalgpalli vaimustust, tegelikult ei tea ta jalgpallist üldse midagi. Tema jaoks on oluline puhtus ja õiges järjekorras pandud noad- kahvlid, sooda ja Faxin. Ta ei mõista huumorit ja tal ei ole eelarvamusi. Borgis on hulk kummaliste nimedega inimesi, kellel on küll õiged nimed ka, aga enamasti neid ei kasutata: Vega, Omar, Piraat, Pank, Keegi, Sami, Psühho. Vega ja Omar elavad ilma ema-isata. Nende eest vastutab veidi vanem vend Sami. Psühhol on alalõpmata raha otsas ja seetõttu palju jamasid. Sami on tema hea sõber ja tunneb vajadust alati Psühhot aidata. Piraat on tegelikult Ben, ta on heasüdamlik ning Britt-Marie toetab teda olulistel hetkedel. Ben hoolib Britt-Mariest väga.

Kõik asutused peale õllelõhnalise pitsabaari ja noortekeskuse on uksed kinni pannud. Pitsabaar on ühtlasi pood, postkontor, autoparandus ja külakeskus, kuhu kõik kokku tulevad.

Niisiis kui laste jalgpallivõistkond vajab treenerit, tundubki Britt-Marie ainus sobiv kanditaat.  Ühel hetkel ilmub välja ka Kent, kes soovib Britt-Mariet tagasi võita. Ta on igati abivalmis ja meeldib ka Borgi lastele. Britt-Marie on temast suurt puudust tundnud, kuid samas õpib ta Borgis ka ennast paremini tundma. Tuleb välja, et kunagi oli Britt-Mariel õde, neil olid ühised unistused ja ta tunneb õest siiani puudust. Lõppu ma ei saa ära rääkida, sest siis pole teil raamatut põnev lugeda. Ent põnev on see raamat vägagi ning toredaid krutskeid ja ütlemisi on seal ka küllaga.

Sooda on kõige alus! Kes raamatu läbi loeb saab aru miks. Raamatus oli nii kurbi kui naljakaid hetki ning see meeldis mulle väga. Õppisin seda, et kõigil inimestel, ka vinguviiulitel ja muidu kummalistel tüüpidel on ka head küljed.

Raamat, millest kirjutasin: Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin” (Varrak, 2019)

Marta