Kasuema

Kõigepealt lugesin ma raamatut “Kadri” ja nüüd selle järge “Kasuema”. Kadri on juba suurem ja raamat räägib sellest, mis tema elus edasi juhtub. Vanaema on väga haige ja sureb peagi. Kadri on väga kurb ja läheb ajutiselt tädi Elsa juurde elama. Ühel päeval tuleb isa uudisega, et Kadri saab endale kasuema. Kadri on väga üllatunud. Isa ütleb, et kasuema tuleb neile täna külla. Esialgu proovib Kadri elada koos isa ja kasuemaga. Kasuema on väga sõbralik aga Kadri on kurb ja ei suuda võõrasemaga harjuda. Varsti tüdineb kasuema ära, ta ootab last ja  otsustab, et Kadri võiks internaatkoolis edasi õppida. Seal saab Kadri endale toredad toakaaslased Liki, Anne, Tinka, Roosi, Marelle ja Vesta. Grupivanem on Vesta. Uues koolis kohtub ta Entuga. Täpselt selle sama kelgumäe Entuga ehk Enricoga, kellega Urmas eelmises raamatus kakles. Kadri ehmatab väga ära ja üritas teda igal viisil vältida. Kadrile on internaadielu esialgu harjumatu. Tülitsemine ja üksteise kallal nääksumine on talle võõrad, sest kodus ei juhtunud seda kunagi. Vahepeal on Kadri saanud endale väikese Fleur´i. Õde saab nime ühe inglise kirjaniku raamatu järgi. Kadri on väga rõõmus ja edaspidi on ta koolivaheaegadel abiks väikese õe hoidmisel. Internaatkoolis on komme, et iga suurem õpilane saab enda hoole alla väiksema. Kadri peab hoolitsema väikese tüdruku Sassi eest, aga see on päris raske. Sasss on aktiivne ja pöörane, ent Kadri rahulik. Ühel päeval kutsub klassivend Sven Kadri teatrisse. Kadri on nõus. Õigel päeval selgub, et Sven ei sa teatrisse tulla ja tema asemel tuleb Enrico. Kadri on väga vihane aga ei söenda teatrist lahkuda. Pärast etendust üritab Kadri kiiresti lahkuda. Ta otsustab tagasi minna pikemat teed pidi. Teel tulevad talle kallale võõrad mehed. Enrico on salaja Kadrile järgnenud ja tuleb nüüd Kadrit päästma. Enrico on vapper, ent üks meestest virutab Enricole noa selga. Poiss viiakse väga raskes seisundis haiglasse. Kadrit teeb see väga murelikuks ja kurvaks. Edaspidi käib Kadri teda iga päev haiglas vaatamas. Selgub, et nad tegelikult meeldivad teineteisele väga. Kadri küsib poisilt kas mõni teine päev võib ka keegi teine sõber internaatkoolist teda vaatama tulla, kuid Enrico eelistab Kadrit. Ühel päeval, kui Kadri jälle haiglasse läheb, ütleb õde, et Entul on juba külaline. See on tema ema. Kadri otsustab õues oodata, millal ema lahkub ja ta saaks minna Enricot vaatama. Varsti tuleb Entu ema õue, hakkab halama ja kõiges süüdistama. Kadri ehmatab ära ja jookseb koju. Hiljem, kui Kadri uuesti Enrico juurde läheb,  ütleb õde, et Entu on surnud. Ta suri sellepärast, et eile oli ema nuttu, hala, enesehaletsemist ja süüdistamist liiga palju. Ema äkiline viha ja kõiges Enrico süüdistamine ärritas poissi niivõrd, et ta kaotas teadvuse ja suri mõne tunni pärast. Kadri on pikka aega väga kurb ega taha kellegagi rääkida. Enrico surm mõjus paljudele lastele ja pani neid elu üle mõtlema. Klassivennad tegid kõik, et pätid kinni võetud saaks ja nende abil see ka juhtus. Juba pikka aega tagasi hakati ehitama koolile uut hoonet aga ikka polnud see valmis. osad selle kooli õpilased otsustavad ehitusel kaasa aidata. Aegamisi hakkab Kadri toibuma ja ta unistab, et temast saaks õpetaja või kasvataja. Kõige meelsamini tahaks ta internaatkooli tööle tulla ja kui kõik hästi läheb, võiks ta Sassi ja Marju lõpuklassi ajaks juba tagasi olla. Heal sõbral Urmasel on tema elus endiselt tähtis koht ja elu paistab Kadri jaoks rõõmsamaks  muutuvat.

Mulle see raamat meeldis. Seal oli küll palju nukrust ja noorte omavahelised suhted olid tihti pingelised. Samas oli ka palju südamlikkust ning ma õppisin sellest, et isegi oma vihavaenlasest võib hiljem hea sõber saada. Samamoodi on sõbrad sulle toeks rasketel hetkedel. 

Raamat, millest rääkisin: Silvia Rannamaa “Kasuema” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1963).

Tuuli

Advertisements

Silvia Rannamaa “Kadri”

Kadri elab oma vanaemaga keldrikorrusel ja tema vanaemal ei ole eriti raha. Neil on nigelad riided ja halvad pesutingimused. Kadri arvab, et ta on kõige õnnetum tüdruk maailmas. Ta käib küll koolis, kuid sõpru on tal seal polegi. Tema ainus sõber on  paariaastane Helle. Tihti narritakse teda koolis, sest ta on teistsugune võrreldes oma klassikaaslastega. Kadrile meeldib väga lugeda. Vanaemale jälle eriti ei meeldi, et Kadri nii palju raamatuid loeb. Ta ütleb, et see rikub Kadri silmanägemist. Vahel on Kadri vanaema peale pahane, sest viimane õiendab temaga  tihti. Tegelikult tahab vanaema Kadrile ainult head.

Kord avastas koolis üks tüdruk, et tema sall on kadunud ja hakkas kohe süüdistama Kadrit ehkki tegelikult oli sall kodus. Kadri oli väga solvunud, et teda alusetult süüdistati ja  seetõttu ei märganud ta lähenevat autot. Toimus avarii. Haiglas kohtus Kadri toreda naise Elsaga. Elsa oli kirjanik ja aitas Kadril koolitükke teha. Kadri pidi jääma haiglasse kauaks ja seepärast jäi ta klassi kordama. Vahepeal oli hakanud vanaemale ilmuma kirju, mida ta Kadrile ei näidanud ja kohe ära põletas. Mõne aja pärast sai Kadri haiglast välja ja tal tuli kooli minna. Uued klassikaaslased olid palju toredamad ja kohe sai ta endale uue sõbra Urmase. Urmas oli hoopis teistsugune kui teised poisid. Urmasest sai Kadri uus pinginaaber.

Ühel päeval üksi kodus olles avastas Kadri laualt kirja. Kirja kirjutaja oli tema isa, kes tahtis Kadriga kohtuda. Kadri oli väga rõõmus, sest lõpuks oli isa tagasi tulnud. Kui vanaema koju tuli, tahtis Kadri teada, miks vanaemale isa ei meeldi. Vanaema rääkis ajast, kui Kadri ema veel elas. Isa põgenes Eestist Rootsi ja jättis haige ema surema. Enne surma ütles ema vanaemale, et isa ei või kunagi Kadrit endale võtta. Lõpuks leppisid vanaema ja isa siiski ära. Isa kaudu said nad uue avara korteri, kuhu paistis palju päikest. Vanaema rõõmustas see, et ta sai lõpuks hakata aknal lilli kasvatama. Nüüd arvas Kadri, et ta on kõige õnnelikum tüdruk maailmas!

Mulle see raamat meeldis. Raamat õpetas, et kui sul on mõni asi kadunud, pole vaja hakata selles kohe teisi süüdistama.

Raamat, millest kirjutasin: Silvia Rannamaa “Kadri” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1962)

Tuuli

Kadri

Kadri on koolitüdruk, kes elab koos vanaemaga. Tema ema on surnud ja isa teadmata kadunud. Kadri arvates on ta kõige õnnetum laps maailmas. Ta ei ole just kõige parem õpilane, kuid talle meeldib väga lugeda. Sõpru tal ka eriti ei ole ja palju vaba aega sisustabki Kadri lugemisega. Vanaema ei ole jõukas ja tüdrukul pole ka nii ilusaid riideid kui teistel tema klassikaaslastel. Ka lõhnab ta pahasti, sest pesemistingimused on kehvad. Nii hakataksegi teda seepärast kiusama. Ühel päeval kadus klassiõel sall ja kõik arvasid kohe, et selle võttis Kadri. Kadri oli inetu süüdistuse tõttu väga kurb, ega märganud koduteel auto tulekut. Nõnda sattus ta autoõnnetusse ja oli päris pikalt haiglas. Seal tutvus ta tädi Elsaga, kes oli kirjanik ja nendest said head sõbrad. Kadri sai talle oma muredest rääkida ning tädi Elsa andis alati head nõu. Haiglas avastati, et ka Kadri silmad on haiged ja neid tuleb opereerida. Pärast operatsiooni saadeti ta sanatooriumisse, kus ta ilusasti paranes ja korralikult kaalus juurde võttis. Tädi Elsa ja arstide toetus muutis Kadri enesekindlamaks. Kooli tagasi minnes oli ta julgem, nägi parem välja ja leidis endale mitu uut sõpra. Ühel päeval sai vanaema kirja, mida ta algul üldse avada ei tahtnud. Kadri avas kirja salaja ise ja sai teada, et vanaemale kirjutas isa. Kadri ei tea miks vanaema seda varjas. Ta otsustas isa üles otsida ning see polnudki keeruline. Kadri läks isale külla ja sai temaga tuttavaks. Hiljem selgitas vanaema, miks ta ei tahtnud isaga tegemist teha. Kui Kadri ema surmavalt haigeks jäi, oli isa kuskil välismaal ega teinud oma perekonnast välja. See pahandas vanaema. Lõpuks leppisid vanaema ja isa ära ning isa muretses neile uue, valge ja puhta korteri.

Mina õppisin sellest raamatust, et ei tohi halvustada inimesi, kes näevad välja teistsugused  või käituvad teisiti. Minu arvates oli kõige kurvem peatükk see, kui Kadril  oli sünnipäev. Kook läks nässu ja ta sai vanaema käest veel tõreleda. Kadri oli siis väga kurb.  Raamat oli väga hea ja südamlik.

Raamat, millest kirjutasin: Silvia Rannamaa “Kadri” (Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1962)

Marta