Minu jubejutt Tähekese konkursile

Saatsin sügisel Tähekese jubejutu konkursile ka oma jutu. Auhinda see ei saanud, kuid blogisse panen ikka üles. Loodan, et teile meeldib 🙂

/Marta/

Kummitav kättemaks

Eliise vihkas üle kõige kooli ja õppimist. Kord ühel halloweeni õhtul vihastasid vanemad Eliise peale ja lukustasid ta oma tuppa. Nad ütlesid, et ta peab jonnimise lõpetama ja kodused ülesanded ära tegema. Eliise maja asus vana kuusemetsa serval. Tüdruk oli raevu ja viha täis, ta tegi oma akna lahti ning karjus sealt vihaselt metsa poole: „Ma soovin, et koole poleks olemas! Ma soovin, et kõik koolid ja õpetajad maha põleksid!“ Järsku kuulis ta metsas mingit krabinat ning kellegi tume kogu sähvatas puude vahel. Eliise ei teinud sellest suurt numbrit ja arvas, et küllap seal mõni metsloom kükitab. Kui Eliise oma laua juurde läks, nägi ta, et keegi oli sinna musta markeriga kirjutanud: “Tulen järgmisel aastal samal ajal“…

Järgmise aasta 30. oktoobril tuli Eliisele lugu meelde. Samuti meenus talle tõsiasi, et homme ongi  halloween. Aastaga oli Eliise käitumine paremaks muutunud. Ta oli endale leidnud sõbra, kes õpetas talle, et õppimine võib põnev olla. Õpetajad olid Eliise heade hinnete üle üllatunud ja rõõmsad. Järgmisel õhtul viibis tüdruk üksi kodus. Järsku koputas keegi uksele. Kuna oli halloween, arvas Eliise, et seal on keegi tema sõpradest, ning läks avama. Ukse taga seisis pika habemega mustas mantlis mees. Mees tutvustas ennast kui Maria vanaisa Peeter Paul. Maria oli Eliise klassiõde. Eliise oli väga üllatunud.  „Ma tean, mis on su unistus,“ ütles mees ja muheles, „ole mureta, varsti saab kõik tõeks!“. Nüüd hakkas Eliise kartma. Ta sulges kiiresti ukse ja hirmujudinad käisid üle selja. Eliisele tulid  meelde eelmisel aastal aknast välja karjutud sõnad. Eliise kuulis väljas mehe koledat naeru ning jooksis kähku oma tuppa.

Paar päeva hiljem, ühel koolipäeval kui Eliise tunni ajal vetsus oli, hakkas tuletõrjealarm tööle. Eliise jooksis tualetist välja ning nägi, et koridor on suitsune. Eliise ei näinud oma klassi kuskil ning jooksis läbi suitsuse koolimaja õue.

Jubedas põlengus hukkusid Eliise klassijuhataja ning pinginaaber. Tema pinginaaber oli seesama sõber, kes Eliisele näitas, et õppimine võib lahe olla. Hiljem küsis Eliise Marialt tema vanaisa kohta. Oma ehmatuseks kuulis ta, et Maria vanaisa on juba 10 aastat surnud. Samuti kuulis ta, et tema vanaisa lasti selles samas metsas maha ning varem oli ta töötanud õpetajana…

Need juhtumised ei ununenud Eliisel kunagi.

Jõululaupäev. Nõmme 1970

Raamat räägib sellest, kuidas üks perekond tähistab aastal 1970 jõule. Tol ajal oli jõulude pidamine keelatud, aga paljud tegid seda ikka. Holger Kaintsi raamatus on juttu, kuidas tundusid jõulud 13- aastane poiss Janno silme läbi. Tegelikult kirjeldab raamat sündmusi läbi kolme inimese silmade: Janno, tema ema ja vanaema.  Janno käib koolis, ema Astrid töötab raamatukogus ja vanaema, kes on üle 80- aasta vana, on kodune. Sel ajal käisid lapsed jõululaupäeval koolis, vanemad tööl ja jõuluvaheaega ei olnud. Kooli vaheaeg algas alles uueks aastaks. Eelmistel jõuludel olid mõned Janno klassi poisid pannud selga valge triiksärgi, aga Janno oli tavaliste riietega. Sellel aastal kavatses ka Janno panna valge triiksärgi. Koolis sai ta õpetajalt pahandada ehkki teised poisid olid ka pidulikult riides.Üldse olid paljud asjad sellel ajal imelikud. Näiteks tihti pidid naabrid jagama ühiskööki ja poest ei olnud midagi saada.  Nende perekonnal on naabriks proua Kislep, kellega nad kööki jagavad. Vähe sellest, et neil on proua Kislepiga ühine köök, jagavad nad ka ahju kahe toa peale. Kui on proua Kislepi kord ahju kütta, paneb ta puid vähem, aga Janno pere paneb rohkem. Hommikuks on tuba ikkagi külm. Proua Kislepil on mäluga probleeme. Isegi, kui talle mitu korda päevas meenutada, et täna on jõululaupäev, ununeb see tal ikka ära. Nende alumine naaber ei pea üldse jõule, sest kardab, et lapsed räägivad lasteaias kellelegi sellest .

Kui terve perekond on õhtuks kodus, tuuakse kuusk tuppa ja ehitakse ära. Janno ootab kuuse ehtimist alati väga. Kuuse hankimise protsess on aga väga keeruline. Tihtipeale tuleb väga vara hommikul minna poe juurde, et mõni ilus kuusk endale saada. Seega peab kuuse varumisele juba pikalt ette mõtlema. Sel aastal neil vedas, nad said kuuse küllaltki lihtsalt ja ei pidanud poe juures pikalt passima ning külmetama. Nende kodus tõstetakse alati natuke mööblit ümber, et kuusk ära mahuks. Kui kuusk ehitud, hakatakse sööma jõulutoite. Toidulaual on tavaliselt sült, ema tehtud liivaküpsised, seapraad, jõulusai, apelsinid ja maiustused. Sellel aastal vedas neil väga, kui Astrid töölt tulles juhuslikult apelsine poes nägi. Lõunamaa puuvilju oli väga harva saada ja selleks pidi tihti pikas järjekorras seisma. Sel ajal ei olnud ka elektriküünlaid, vaid kasutati tavalisi küünlaid. Janno oli väga rõõmus, kui emale tema paigutatud küünalde asukohad sobisid. Kui küünlad põlema pandi, kustutati tuled ja imetleti kuuske. Varsti tuli aeg kinke jagada. Janno sai raamatu, kindad , flanellpluusi ja tuhvlid. Astrid sai kingiks kaustiku. vanaema aga pastapliiatsi ja prillitoosi.

Kummaline, et jõulud sellel ajal keelatud olid ja midagi saada ei olnud. Sellest ma küll aru ei saanud. Tänapäeval ei tohiks me üldse millegi üle nuriseda, kui mingit asja parasjagu poes ei ole või see pole täpselt selline nagu tahaksime. Raamat oli väga õpetlik ja näitas, et ajaga võivad paljud asjad muutuda. Mul on hea meel, et praegu võime jõule vabalt tähistada ja kogu pere on vaba.

Jõululaupäev. Nõmme 1970

Raamat, millest kirjutasin: Holger Kaints “Jõululaupäev. Nõmme 1970” (Hea Lugu, 2018)

Tuuli

Taeva tühjad tribüünid

See oli juba teine Ene Sepa raamat, mida lugesin. Raamatu peategelane on 14- aastane tüdruk Merita, kes hukkus autoõnnetuses. Kui Merita sureb, satub ta taeva tühjadele tribüünidele. Sinna satuvad kõik inimesed peale surma. Alguses ei saa Merita aru, kus ta on ega suuda leppida sellega, et ta on surnud. Seal kohtab ta Vanameest, kes räägib, et siia sattuvad inimesed peavad rongi peale minema. Merita küsis vihasena, kas teisi võimalusi pole. Vanamees vastas, et ta võib ka oma elu näha. Merita valis elu vaatamise, kuid ta polnud arvestanud et siis peab ka elus tehtud vigu parandama. See raamat räägibki, kuidas Merita vigu parandab ja sellega nii mõnegi inimese elu päästab. Seni kuni Merita kõiki vigu pole parandanud, peab ta Vanamehel aitama inimesi rongi peale saata. Inimesi aidates saab ta õppetunde. Lõpuks parandab ta viimase kõige suurema vea ja saab rongi peale minna. Rongis jääb ta magama ning ärkab haiglavoodis. Tuleb välja, et õnnetuses ta ikkagi ei surnud ainult vigastused olid suured.

Mulle meeldis raamat väga, sest see oli kaasahaarav ja põnev. Raamatust õppisin, et kui oled õel ja egoistlik, võid lausa mõne inimese elu ära rikkuda. Mulle meeldivad väga Ene Sepa raamatud.

Raamat, millest kirjutasin: Ene Sepp “Taeva tühjad tribüünid” (Tänapäev, 2018)

Pildiotsingu taeva tühjad tribüünid tulemus