Kooliaasta hakkab lõppema

Seekord ei kirjuta ma raamatust. Hoopis kooliaasta lõppemisest ja mida kõike meil sel puhul plaanis teha on.

Aasta alguses oli päris tore jälle kooli minna ja õppima hakata, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin suve peale mõtlema. Koolis käia on siiski tore ja meile Tuuliga meeldib tegelikult kool väga. Nüüd on aasta peaaegu läbi ning ees on mitu toredat ekskursiooni, spordipäev ja orienteerumispäev. 30. mail läheme me loodusmajaga Tallinna loomaaeda. Me oleme kaks korda seal käinud. Kõige rohkem tahaksin uuesti näha elevante. Loodusmajas on meie parimad sõbrad Epp ja Marta. Me oleme juba ammu kokku leppinud, et bussis istub Tuuli Epuga ja mina Martaga. Oleme ära terve päeva 🙂 31. mail läheme me klassiga Tallinna Energiaavastuskeskusesse ja Tervishoiumuuseumi. Ma ei ole neis kummaski varem käinud ja sellepärast ootan ekskursiooni põnevusega 🙂 1. juunil meil jällegi tunde ei ole, sest rannapargis on orienteerumispäev. Meile antakse kaart ja mingi ülesanne, mis meil tuleb ära teha. Peale seda peame kuskil pikniku. 7. juunil on meil spordipäev. Sellest ma eriti palju ei tea aga pole midagi. 8. juunil on meil aktus ja siis jõuab kätte kaua oodatud suvi. Suvel tuleb tantsupidu ja me oleme peaaegu terve nädala üksi kodust ära 🙂

Marta

Advertisements

Mia, Konrad ja avanevad uksed

Väike Mia jalutab tänaval ning leiab trepi pealt minestanud ja katkise peaga mehe. Ta kutsub kiirabi. Arstid tahavad mehele rohtu anda. Mees ärkab üles ja väidab, et tal pole midagi viga, kuid ta ei mäleta, kes ta on ja mis on ta nimi. Mees lahkub ja läheb pargi poole. Mia on kõike seda ühe maja tagant vaadanud ja hiilib mehele järgi. Mees näeb Miat ja tahab teada, miks teda jälitatakse. Tüdruk ütleb, et on mehe pärast mures ja tahab teada, kuhu ta läheb ja mida ta endast mäletab. Mees ütleb, et mäletab, kui oli ühes põlevas majas ja aitas inimesi välja. Ainult väike poiss jäi sisse. Veel mäletab ta, et läheb majja poisile järele, aga majast välja minnes satub ta põlevasse tuppa. Ta läheb akna juurde ja ronib mööda vihmaveetoru alla. Selleks ajaks on poiss surnud. Mia otsustab mehele magamise jaoks teki tuua ja mees nõustub. Ta tahab, et teda hüütakse Konradiks. Kui Mia on teki toonud, otsustab Konrad väikese kioski katusele ronida. Kui ta üles jõuab, näeb ta seal väikest triibulist kassipoega. Mia soovitab kassile nimeks panna Triibik, sest kass on väga triibuline. Konrad ärkab öösel üles, sest ta on vihmast läbimärg. Ta tahab minna kioskisse  aga see on lukus. Ta mõtleb, et uks võiks avaneda ja uks avanebki.  Ta proovib uuesti ja uuesti ning läheb lõpuks sisse. Hommikul ärkab ta selle peale, kui müüja uksest sisse tuleb. Müüja ehmatab väga kassi ja Konradi nähes. Varsti nad sõbrunevad. Selgub, et müüja nimi on Miralda. Konrad lahkub peagi, kuid lubab tagasi tulla. Teel kohtab Konrad väikest tühja kõhuga mehikest, kes on vaene. Konrad annab talle Miralda kaasa antud võileibu. Mehike räägib, et ta on vaene sellepärast, et teda lastakse igalt poolt lahti. Näiteks on ta töötanud tordiviijana. Ta lasti lahti, kui torti viies keeras veoauto järsult teele ja koogid kukkusid ümber. Teinekord viis ta arbusse turule, aga ta ei pannud luuki korralikult kinni ja arbuusid veeresid välja. Õhtul saavad Mia ja Konrad kokku. Konrad tutvustab Miat ja Miraldat. Miralda räägib, et park mis kioski kõrval on, tahetakse maha raiuda ja sinna parkimismaja ehitada. Miralda on kurb, sest seal on üks hästi ilus puu, mida talle meeldib vaadata. Pärast lähevad Miralda ja Konrad kohvikusse ja kuulevad kahte meest rääkimas. Üks on paks ja teine peenike. Paks mees räägib, et ta teab, kuidas linnapea nõustuks tegema parkimismaja. Selleks on tal Indiast toodud eriline pulber. Kui seda süüa ja pulbri sööjalt midagi paluda, siis palve täitubki. Raamatu lõppu ma ära ei räägi, aga see oli tore raamat!

Raamat, millest kirjutasin: Kätlin Vainola “Mia, Konrad ja avanevad uksed” (Tänapäev, 2008)

Tuuli

Halb tüdruk on jumala hea olla

Raamatu lood toimuvad ühes kolhoosialevikus, kus tüdrukutel on moes sassoonsoengud. Li, tema väike vend Sass, väike õde Lotta ja naabripoiss Taavi on selle raamatu peategelased. Üks toredamaid lugusid oli see, kui nad õuest kanamune leidsid ja neid naabrite garaaži seina peale loopisid. Veel naljakam lugu oli see, kui lapsed suusatasid ja mängisid spordisaadet ning Li kommenteeris: “Nüüd hakkab sõitma Taavi Tatikas.”. Kolhooside aeg oli teistsugune ja tänapäeval on lastel sellest raske aru saada. Sellegipoolest oli raamat väga tore ja naljakas ning sai lugeda teistsugusest ajast.

Raamat, millest kirjutasin: Kätlin Kaldmaa “Halb tüdruku on jumala hea olla” (Varrak, 2016)

Tuuli

Jõululugu

Nikolas elas ühel väikesel saarel koos ema, isa ja väike õde Aadaga. Ühel päeval läksid ema ja isa koos Aadaga mandrile arsti juurde, kuid juhtus õnnetus. Nende paat läks ümber ja nad uppusid. Külarahvas otsustas, et iga pere võtab Nikolase aastaks enda juurde elama. See oli neist väga kena, kuid Nikolasel tuli kogu aeg ümber harjuda ja ta igatses väga oma pere. Igal aastal jõulude ajal oligi kolimine uude perre. Tänutäheks hakkas Nikolas salaja kinke tegema nende perede lastele,  kelle juures ta oli olnud. Ajapikku sai neid peresid palju. Alati viis ta kingituse ka Aadale.

Edaspidises elus oli Nikolasel ainult üks sõber. Ta hoidis pigem omaette ja sõbrustas teistega vähe. Kingituste saajaid aga tekkis üha juurde. Kui Nikolas ära suri, jätkasid kingiringi ta lähedased. Nii said olema jõuluvanad ja kinkide jagamise komme.

Raamat oli nii huvitav, et lugesin selle ühe päevaga läbi. Vahepeal oli ka päris kurb. Rohkem ma raamatu kohta ei räägi ja soovitan kõigil ise lugeda!

Raamat, millest kirjutasin: Marko Leino “Jõululugu” (Sinisukk, 2015).

Marta