Pajatus

Rohelise kleidi lugu

Meie vanaema sündis II maailmasõja ajal. See oli igas mõttes raske aeg, sest siis polnud midagi saada. Poes ei olnud sageli ka kõige lihtsamaid asju ja riided tuli ise õmmelda. Toiduga oli hoopis teistmoodi. Selleks, et saada suhkrut või jahu, pidi ootama pikalt järjekorras ja kõigile seda ei jagunud. Tihti tuli järjekorda minna juba öösel. Minu vanaema kandis riideid, mis olid õmmeldud tema ema riietest. Ükskord õmmeldi talle ilus roheline kleit, mis talle väga meeldis. Ta läks sellega ahvikiigule kiikuma. Praegu ta enam ei mäleta, kas tal üldse selle kleidiga oli lubatud õue mängima minna. Igatahes oli sel päeval vali tuul, kiik aia kõrval ja kleidisaba jäi aia külge kinni ning lendas minema. Meie vanaema oli siis väga kurb, sest see oli ju ilus kleit ja pahandada sai ta ka natuke. 

Tuuli

 

Nahksild, jõulud ja jääminek

Kui mu vanaema oli väike, olid Pärnus hoopis teistsugused sillad. Kesklinna sild oli puust ja Vana-Pärnusse viis nahksild. Tegelikult oli nahksild ka puust. Kevadel oli huvitav vaadata jää minekut. Jääminekud olid suured vaatemängud ja palju võimsamad kui praegu. Selleks, et jää kesklinna silda ära ei lammutaks, lasti osa jääd lõhkeainega puruks. Nahksillalt võeti keskmine osa üldse ära, et jääpangad silda ära ei viiks. Kevadeti kui oli suurvesi, tuli ka nahksilla peale vesi ning kui mõni auto seal peal sõitis, pritsis vett igale poole. Meie mamma oli sel ajal väike laps ja kartis seal peal käia. Küll aga meeldis talle väga vaadata jääminekut, sest siis kohises ja mühises kogu jõgi, jääpangad kuhjusid hunnikusse ja liikusid kiirelt mere poole. Mamma võis seda vaatemängu jälgida tundide kaupa. Mõned julged poisid läksid isegi kaldaäärsetele pankadele hüppama.

Sel ajal kui mamma väike oli, ei tohtinud jõule pidada, kuid ikkagi toodi kuusk tuppa ja peeti pühi. Tavaliselt tegi jõuluvana mamma isa. Tolle aja jõuluvana oli natuke teistsugune. Jõuluvana pani selga käepäraseid asju, aeg oli ju vaene. Ükskord, kui mamma oli umbes meievanune, läks ta jõululaupäeval korraks välja, sest jõuluvana tulekuni oli veel aega. Kui ta tagasi tuppa jõudis, oli  jõuluvana ära käinud ja kingi kuuse alla jätnud.  Mamma oli vihane ja pragas oma vanematega: “Kas teil oli siis raske mulle jõuluvana teha!”. Kingituseks sai ta Eduard Vilde raamatu “Jutustused. IV osa”. Kink meeldis talle loomulikult väga ja mamma luges raamatu kiiresti läbi. See on tal siiamaani alles.

Marta

Need pajatused panime kirja kirjanduse tunni jaoks, kus meil oli ülesandeks kuulata ja kirja panna oma vanavanemate lugusid lapsepõlvest.