Härra Huu

Härra Huu on isesorti mehike, kelle ametiks on ehmatada inimesi. Härra Huu elab metsas, kus tal on väike armas majake. Seal on  elanud ka paljud teised härra Huud. Kui ta väike oli, kartsid kõik tema vanaisa ja isa, ent nüüd ei karda härra Huud mitte keegi.  Sügisel on üks härra Huu lemmiktegevusi kleepida puudele lehti tagasi. Ta kleebib lehti tagasi, sest arvab et puud on haiged. Ka on ta väheke kobakäpp ja tänu sellele juhtub igasugu asju. Härra Huule meeldib aegajalt tuhnida vanaisa asjades ja seal leidub igasugu võlu asju. Kord koristas ta vanaisa asju ja viskas õue mingisugused võlupulbrid, mille sõi ära üks hulkuv kass. Kass muutus väga suureks ja tahtis härra Huud ära süüa. Õnneks teadis härra Huu vajalikke võlusõnu, et muuta kass piimaks. Selleks tuli öelda oma soov tagurpidi. Ühel päeval tuli härra Huul mõte minna linna kedagi ehmatama. Linna äärde jõudes leidis ta ühe ilusa maja, mille ühes toas oli aken lahti. Ta läks lähemale ja oli väga rõõmus, kui nägi toas väikest tüdrukut, keda on arvatavasti hea ehmatada.  Ta tegi “Boo!”, aga tüdruk nimega Rimma ei ehmunudki, vaid tahtis temaga sõbraks saada ning kutsus teda teinekordki enda juuurde. Härra Huu lahkus nördinult, sest isegi väike tüdruk ei kartnud teda. Mõni aeg hiljem otsustas ta tagasi Rimma juurde minna. Seekord mängis tüdruk nukudega teepidu. Härra Huu vaatas natuke aega pealt ja karjus siis kõva häälega: “Boo!”. Rimma ehmatas jubedalt ning hakkas härra Huud taga ajama. Härra Huu põgenes rutuga. Mõni päev hiljem kuulis ta kuuris kolistamist ja leidis sealt poisi. Poiss tegi  puidust laevukest. Temagi tahtis härra Huuga sõbraks saada. Poisi nimi oli Mikko ja ta elas ka metsas. Kord tuhnis Härra Huu jälle vanaisa asjades ja leidis lilleseemned. Ta otsustas kasvatada lilli. Härra Huu pani taime kasvama ja jäi ootama. Ühel hommikul ärgates oli taim juba väga suur. Härra Huu ehmatas jubedalt, sest taim oli väga suur ja nõudis süüa. Härra Huu andis talle palju süüa, aga taime isu aina kasvas. Taim tahtis juba hakata teda sööma aga õnneks jõudis härra Huu põgeneda. Õuest leidis ta Mikko, kes soovitas tal taimele deodoranti anda. Mikko tõi ruttu ühe deodorandipudeli ja nad andsid selle taimele. Taim sõi seda ja korraga kadus lihtsalt. Härra Huu oli väga rõõmus ja heitis kerge südamega magama. Need vanaisa asjad on ikka ohtlikud! Raamat oli muidu väga huvitav, kuid algus oli igavavõitu ja lugemine edenes seepärast aeglaselt.

Raamat, millest kirjutasin: Hannu Mäkelä “Härra Huu” (Pegasus, 2015)

Tuuli

Advertisements

Pajatus

Rohelise kleidi lugu

Meie vanaema sündis II maailmasõja ajal. See oli igas mõttes raske aeg, sest siis polnud midagi saada. Poes ei olnud sageli ka kõige lihtsamaid asju ja riided tuli ise õmmelda. Toiduga oli hoopis teistmoodi. Selleks, et saada suhkrut või jahu, pidi ootama pikalt järjekorras ja kõigile seda ei jagunud. Tihti tuli järjekorda minna juba öösel. Minu vanaema kandis riideid, mis olid õmmeldud tema ema riietest. Ükskord õmmeldi talle ilus roheline kleit, mis talle väga meeldis. Ta läks sellega ahvikiigule kiikuma. Praegu ta enam ei mäleta, kas tal üldse selle kleidiga oli lubatud õue mängima minna. Igatahes oli sel päeval vali tuul, kiik aia kõrval ja kleidisaba jäi aia külge kinni ning lendas minema. Meie vanaema oli siis väga kurb, sest see oli ju ilus kleit ja pahandada sai ta ka natuke. 

Tuuli

 

Nahksild, jõulud ja jääminek

Kui mu vanaema oli väike, olid Pärnus hoopis teistsugused sillad. Kesklinna sild oli puust ja Vana-Pärnusse viis nahksild. Tegelikult oli nahksild ka puust. Kevadel oli huvitav vaadata jää minekut. Jääminekud olid suured vaatemängud ja palju võimsamad kui praegu. Selleks, et jää kesklinna silda ära ei lammutaks, lasti osa jääd lõhkeainega puruks. Nahksillalt võeti keskmine osa üldse ära, et jääpangad silda ära ei viiks. Kevadeti kui oli suurvesi, tuli ka nahksilla peale vesi ning kui mõni auto seal peal sõitis, pritsis vett igale poole. Meie mamma oli sel ajal väike laps ja kartis seal peal käia. Küll aga meeldis talle väga vaadata jääminekut, sest siis kohises ja mühises kogu jõgi, jääpangad kuhjusid hunnikusse ja liikusid kiirelt mere poole. Mamma võis seda vaatemängu jälgida tundide kaupa. Mõned julged poisid läksid isegi kaldaäärsetele pankadele hüppama.

Sel ajal kui mamma väike oli, ei tohtinud jõule pidada, kuid ikkagi toodi kuusk tuppa ja peeti pühi. Tavaliselt tegi jõuluvana mamma isa. Tolle aja jõuluvana oli natuke teistsugune. Jõuluvana pani selga käepäraseid asju, aeg oli ju vaene. Ükskord, kui mamma oli umbes meievanune, läks ta jõululaupäeval korraks välja, sest jõuluvana tulekuni oli veel aega. Kui ta tagasi tuppa jõudis, oli  jõuluvana ära käinud ja kingi kuuse alla jätnud.  Mamma oli vihane ja pragas oma vanematega: “Kas teil oli siis raske mulle jõuluvana teha!”. Kingituseks sai ta Eduard Vilde raamatu “Jutustused. IV osa”. Kink meeldis talle loomulikult väga ja mamma luges raamatu kiiresti läbi. See on tal siiamaani alles.

Marta

Need pajatused panime kirja kirjanduse tunni jaoks, kus meil oli ülesandeks kuulata ja kirja panna oma vanavanemate lugusid lapsepõlvest.