Tagasi sadulasse

„Tagasi sadulasse“ on järg raamatule „Jagatud suvi“. Raamat räägib ühest tüdrukust nimega Sigrid. Sigrid on peaaegu kogu elu ratsutamisega tegelenud. Tal tekib ainulaadne võimalus veeta osa järgmisest suvest välismaal ratsutamisoskust arendades. Vaja on vaid head videot jõuluvõistluselt. Võistlusel aga juhtub karm õnnetus. See ei pruugi tähendada ainult suveunistuse purunemist, vaid võib-olla ei saa ta enam kunagi ratsutada. Sigrid ei suuda leppida, et nüüd ei saa ta 2 kuud ratsutada. Kui ta lõpuks tagasi sadulasse lubatakse, ei ole enam miski endine. Ta ei tunne ennast seal kindlalt ja kardab pidevalt, et võistlusel juhtunu kordub. Sõbrad ei mõista, miks ta enam trennis ei käi. Sigrid valetab, et jalg on endiselt valus, kuid varsti ei usuta seda enam. Sigrid on väga kurb, et keegi teda ei mõista. Ratsutamine on olnud aastaid tema elu, ent nüüd on ta seda kaotamas. Järsku saab Sigrid teada, et vanemad on talle päris tema hobuse ostnud. Varem oleks ta seda uudist kuuldes rõõmust lakke hüpanud, kuid nüüd on ta ehmunud. Vanemad ütlevad, et kui Sigrid trennis käima ei hakka, müüakse hobune maha. Sigrid ei tea mida teha. Hobune on olnud tema ammune unistus, kuid nüüd ei julge ta enam ratsutada. Ootamatult kohtub Sigrid Ulrikaga, kellele ta isegi enda imestuseks kõik oma mured ära räägib. Eelmisel suvel pidi Sigrid oma trennihobust Ulrikaga jagama. Sigridile ei meeldinud see üldse ning kuni praeguseni oli ta Ulrikat vihanud. Ulrika seevastu oli temaga alati väga lahke. Ta kutsus Sigridi terveks nädalaks endale külla. Imekombel Sigridi ema lubaski ning Sigrid veetis terve kevadvaheaja Ulrika juures. Ulrika mõtles välja viisi, kuidas Sigrid ennast sadulas kindlamalt tunneks. Võistlusel jäi Sigridi jalg kukkudes jalusesse kinni ning sellepärast lohises ta hobusel järel. Ulrika pakkus, et Sigrid võiks sõita täitsa ilma jalusteta.

Lõppu ma ära ei räägi, sest muidu ei oleks teil huvitav lugeda. Raamat oli väga huvitav ja vahepeal oli päris raske seda käest ära panna.

Raamat, millest kirjutasin: Ene Sepp “Tagasi sadulasse” (Tänapäev,2020).

Marta 

Parimad raamatud 2019

Tuuli lemmikud:

1. Kristina Ohlsson “Hester Hilli mõistatus”
2. Ene Sepp “Taeva tühjad tribüünid” 
3. Holger Kaints “Jõululaupäev. Nõmme 1970”

Marta lemmikud:

1. Kristina Ohlsson “Hester Hilli mõistatus”
2. Agnes Kolga “Jagatud saladused”
3.  Ene Sepp “Taeva tühjad tribüünid” ja Fredrik Backman “Britt Marie oli siin“

Sellel aastal oli meie mõlema lemmikraamat õudusjutt “Hester Hilli mõistatus”. Saime selle jõulukingiks ja lugesime kohe läbi. Tuuli lemmikud on raamatud, mille ta on saanud jõuludeks, osad juba eelmisel aastal. Aasta on olnud tegus ja lugemiseks on aega olnud vähem. Loodame, et uuel aastal ilmub toredaid raamatuid ja saame taas lugemiselamusi jagada.

Head vana-aastalõppu ja ilusat uut aastat!

Tuuli ja Marta

Jagatud saladused

Raamatu peategelane on 18- aastane Johanna. Tema isa on alkohoolik. Tal on 4- aastane vend Kaarel, ema ja parim sõber Ingrid. Uusaastapeol lobiseb Johanna oma saladused ühele võõrale koolikaaslasele välja. Õnneks ei räägi Aleksander tema saladusi edasi ja Johanna hakkab temaga meelsasti suhtlema. Selgub, et Aleksander on väga tore. Tüütu on hoopis Kevin, kes on Johanna eks ja jälitab teda kogu aeg.  Kevin tahab ära leppida, kuid Johanna pole sellest huvitatud, sest Kevin on temaga tihti väga ebaviiskas.

Tüdruku elu pole kerge. Isa käitub purjuspäi vägivaldselt.  Ühel ööl põgeneb Johanna ema ja väikevennaga kodust ja nad kolivad isast eraldi elama.

Ma lugesin ühe päevaga raamatu läbi. See oli väga huvitav, kuid lõppes minu jaoks poolikult. Tahaksin teada, mis Johanna elus edasi saama hakkab. Ma loodan, et kunagi tuleb raamatule 2. osa.

Raamat, millest kirjutasin: Agnes Kolga “Jagatud saladused” (Tänapäev, 2019)

Marta

Kaitstud: Vahetuslaps

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Kasuema

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Britt-Marie oli siin

Mäletate raamatut “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”?  Seal oli Britt-Marie – täielik vinguviiul. Raamatu lõpus pettis abikaasa Kent teda teise naisega ja sai veel infarkti ka. Nüüd sai Britt-Mariel mõõt täis ning ta kolis pärast 40 aastat kestnud abielu minema. Raamatus “Britt-Marie oli siin” läks Britt-Marie töötukassasse ja tüütas sealse töötaja päris ära. Ainus töö, mida Britt-Mariele pakuti, oli Borgi noortekeskuses. Borg oli majanduskriisist räsitud alevik. Britt-Marie võttis töökoha vastu. Kohale jõudes sai ta esimese asjana palliga vastu pead ja lamas seal õige mitu minutit teadvusetult.

Ainus rõõm, mis depressiivsele Borgile veel jäänud, on jalgpall. Kõik tahaksid Borgist ära kolida, sest nad on lootuse kaotanud. Britt-Marie ei jaga suurt jalgpalli vaimustust, tegelikult ei tea ta jalgpallist üldse midagi. Tema jaoks on oluline puhtus ja õiges järjekorras pandud noad- kahvlid, sooda ja Faxin. Ta ei mõista huumorit ja tal ei ole eelarvamusi. Borgis on hulk kummaliste nimedega inimesi, kellel on küll õiged nimed ka, aga enamasti neid ei kasutata: Vega, Omar, Piraat, Pank, Keegi, Sami, Psühho. Vega ja Omar elavad ilma ema-isata. Nende eest vastutab veidi vanem vend Sami. Psühhol on alalõpmata raha otsas ja seetõttu palju jamasid. Sami on tema hea sõber ja tunneb vajadust alati Psühhot aidata. Piraat on tegelikult Ben, ta on heasüdamlik ning Britt-Marie toetab teda olulistel hetkedel. Ben hoolib Britt-Mariest väga.

Kõik asutused peale õllelõhnalise pitsabaari ja noortekeskuse on uksed kinni pannud. Pitsabaar on ühtlasi pood, postkontor, autoparandus ja külakeskus, kuhu kõik kokku tulevad.

Niisiis kui laste jalgpallivõistkond vajab treenerit, tundubki Britt-Marie ainus sobiv kanditaat.  Ühel hetkel ilmub välja ka Kent, kes soovib Britt-Mariet tagasi võita. Ta on igati abivalmis ja meeldib ka Borgi lastele. Britt-Marie on temast suurt puudust tundnud, kuid samas õpib ta Borgis ka ennast paremini tundma. Tuleb välja, et kunagi oli Britt-Mariel õde, neil olid ühised unistused ja ta tunneb õest siiani puudust. Lõppu ma ei saa ära rääkida, sest siis pole teil raamatut põnev lugeda. Ent põnev on see raamat vägagi ning toredaid krutskeid ja ütlemisi on seal ka küllaga.

Sooda on kõige alus! Kes raamatu läbi loeb saab aru miks. Raamatus oli nii kurbi kui naljakaid hetki ning see meeldis mulle väga. Õppisin seda, et kõigil inimestel, ka vinguviiulitel ja muidu kummalistel tüüpidel on ka head küljed.

Raamat, millest kirjutasin: Fredrik Backman “Britt-Marie oli siin” (Varrak, 2019)

Marta

Kaitstud: Silvia Rannamaa “Kadri”

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Kadri

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Jõululaupäev. Nõmme 1970

Raamat räägib sellest, kuidas üks perekond tähistab aastal 1970 jõule. Tol ajal oli jõulude pidamine keelatud, aga paljud tegid seda ikka. Holger Kaintsi raamatus on juttu, kuidas tundusid jõulud 13- aastane poiss Janno silme läbi. Tegelikult kirjeldab raamat sündmusi läbi kolme inimese silmade: Janno, tema ema ja vanaema.  Janno käib koolis, ema Astrid töötab raamatukogus ja vanaema, kes on üle 80- aasta vana, on kodune. Sel ajal käisid lapsed jõululaupäeval koolis, vanemad tööl ja jõuluvaheaega ei olnud. Kooli vaheaeg algas alles uueks aastaks. Eelmistel jõuludel olid mõned Janno klassi poisid pannud selga valge triiksärgi, aga Janno oli tavaliste riietega. Sellel aastal kavatses ka Janno panna valge triiksärgi. Koolis sai ta õpetajalt pahandada ehkki teised poisid olid ka pidulikult riides.Üldse olid paljud asjad sellel ajal imelikud. Näiteks tihti pidid naabrid jagama ühiskööki ja poest ei olnud midagi saada.  Nende perekonnal on naabriks proua Kislep, kellega nad kööki jagavad. Vähe sellest, et neil on proua Kislepiga ühine köök, jagavad nad ka ahju kahe toa peale. Kui on proua Kislepi kord ahju kütta, paneb ta puid vähem, aga Janno pere paneb rohkem. Hommikuks on tuba ikkagi külm. Proua Kislepil on mäluga probleeme. Isegi, kui talle mitu korda päevas meenutada, et täna on jõululaupäev, ununeb see tal ikka ära. Nende alumine naaber ei pea üldse jõule, sest kardab, et lapsed räägivad lasteaias kellelegi sellest .

Kui terve perekond on õhtuks kodus, tuuakse kuusk tuppa ja ehitakse ära. Janno ootab kuuse ehtimist alati väga. Kuuse hankimise protsess on aga väga keeruline. Tihtipeale tuleb väga vara hommikul minna poe juurde, et mõni ilus kuusk endale saada. Seega peab kuuse varumisele juba pikalt ette mõtlema. Sel aastal neil vedas, nad said kuuse küllaltki lihtsalt ja ei pidanud poe juures pikalt passima ning külmetama. Nende kodus tõstetakse alati natuke mööblit ümber, et kuusk ära mahuks. Kui kuusk ehitud, hakatakse sööma jõulutoite. Toidulaual on tavaliselt sült, ema tehtud liivaküpsised, seapraad, jõulusai, apelsinid ja maiustused. Sellel aastal vedas neil väga, kui Astrid töölt tulles juhuslikult apelsine poes nägi. Lõunamaa puuvilju oli väga harva saada ja selleks pidi tihti pikas järjekorras seisma. Sel ajal ei olnud ka elektriküünlaid, vaid kasutati tavalisi küünlaid. Janno oli väga rõõmus, kui emale tema paigutatud küünalde asukohad sobisid. Kui küünlad põlema pandi, kustutati tuled ja imetleti kuuske. Varsti tuli aeg kinke jagada. Janno sai raamatu, kindad , flanellpluusi ja tuhvlid. Astrid sai kingiks kaustiku. vanaema aga pastapliiatsi ja prillitoosi.

Kummaline, et jõulud sellel ajal keelatud olid ja midagi saada ei olnud. Sellest ma küll aru ei saanud. Tänapäeval ei tohiks me üldse millegi üle nuriseda, kui mingit asja parasjagu poes ei ole või see pole täpselt selline nagu tahaksime. Raamat oli väga õpetlik ja näitas, et ajaga võivad paljud asjad muutuda. Mul on hea meel, et praegu võime jõule vabalt tähistada ja kogu pere on vaba.

Raamat, millest kirjutasin: Holger Kaints “Jõululaupäev. Nõmme 1970” (Hea Lugu, 2018)

Tuuli

Kaitstud: Härra Huu

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool: