See oli juba teine Ene Sepa raamat, mida lugesin. Raamatu peategelane on 14- aastane tüdruk Merita, kes hukkus autoõnnetuses. Kui Merita sureb, satub ta taeva tühjadele tribüünidele. Sinna satuvad kõik inimesed peale surma. Alguses ei saa Merita aru, kus ta on ega suuda leppida sellega, et ta on surnud. Seal kohtab ta Vanameest, kes räägib, et siia sattuvad inimesed peavad rongi peale minema. Merita küsis vihasena, kas teisi võimalusi pole. Vanamees vastas, et ta võib ka oma elu näha. Merita valis elu vaatamise, kuid ta polnud arvestanud et siis peab ka elus tehtud vigu parandama. See raamat räägibki, kuidas Merita vigu parandab ja sellega nii mõnegi inimese elu päästab. Seni kuni Merita kõiki vigu pole parandanud, peab ta Vanamehel aitama inimesi rongi peale saata. Inimesi aidates saab ta õppetunde. Lõpuks parandab ta viimase kõige suurema vea ja saab rongi peale minna. Rongis jääb ta magama ning ärkab haiglavoodis. Tuleb välja, et õnnetuses ta ikkagi ei surnud ainult vigastused olid suured.
Mulle meeldis raamat väga, sest see oli kaasahaarav ja põnev. Raamatust õppisin, et kui oled õel ja egoistlik, võid lausa mõne inimese elu ära rikkuda. Mulle meeldivad väga Ene Sepa raamatud.
Raamat, millest kirjutasin: Ene Sepp “Taeva tühjad tribüünid” (Tänapäev, 2018)
One thought on “Taeva tühjad tribüünid”