Jõululaupäev. Nõmme 1970

Raamat räägib sellest, kuidas üks perekond tähistab aastal 1970 jõule. Tol ajal oli jõulude pidamine keelatud, aga paljud tegid seda ikka. Holger Kaintsi raamatus on juttu, kuidas tundusid jõulud 13- aastane poiss Janno silme läbi. Tegelikult kirjeldab raamat sündmusi läbi kolme inimese silmade: Janno, tema ema ja vanaema.  Janno käib koolis, ema Astrid töötab raamatukogus ja vanaema, kes on üle 80- aasta vana, on kodune. Sel ajal käisid lapsed jõululaupäeval koolis, vanemad tööl ja jõuluvaheaega ei olnud. Kooli vaheaeg algas alles uueks aastaks. Eelmistel jõuludel olid mõned Janno klassi poisid pannud selga valge triiksärgi, aga Janno oli tavaliste riietega. Sellel aastal kavatses ka Janno panna valge triiksärgi. Koolis sai ta õpetajalt pahandada ehkki teised poisid olid ka pidulikult riides.Üldse olid paljud asjad sellel ajal imelikud. Näiteks tihti pidid naabrid jagama ühiskööki ja poest ei olnud midagi saada.  Nende perekonnal on naabriks proua Kislep, kellega nad kööki jagavad. Vähe sellest, et neil on proua Kislepiga ühine köök, jagavad nad ka ahju kahe toa peale. Kui on proua Kislepi kord ahju kütta, paneb ta puid vähem, aga Janno pere paneb rohkem. Hommikuks on tuba ikkagi külm. Proua Kislepil on mäluga probleeme. Isegi, kui talle mitu korda päevas meenutada, et täna on jõululaupäev, ununeb see tal ikka ära. Nende alumine naaber ei pea üldse jõule, sest kardab, et lapsed räägivad lasteaias kellelegi sellest .

Kui terve perekond on õhtuks kodus, tuuakse kuusk tuppa ja ehitakse ära. Janno ootab kuuse ehtimist alati väga. Kuuse hankimise protsess on aga väga keeruline. Tihtipeale tuleb väga vara hommikul minna poe juurde, et mõni ilus kuusk endale saada. Seega peab kuuse varumisele juba pikalt ette mõtlema. Sel aastal neil vedas, nad said kuuse küllaltki lihtsalt ja ei pidanud poe juures pikalt passima ning külmetama. Nende kodus tõstetakse alati natuke mööblit ümber, et kuusk ära mahuks. Kui kuusk ehitud, hakatakse sööma jõulutoite. Toidulaual on tavaliselt sült, ema tehtud liivaküpsised, seapraad, jõulusai, apelsinid ja maiustused. Sellel aastal vedas neil väga, kui Astrid töölt tulles juhuslikult apelsine poes nägi. Lõunamaa puuvilju oli väga harva saada ja selleks pidi tihti pikas järjekorras seisma. Sel ajal ei olnud ka elektriküünlaid, vaid kasutati tavalisi küünlaid. Janno oli väga rõõmus, kui emale tema paigutatud küünalde asukohad sobisid. Kui küünlad põlema pandi, kustutati tuled ja imetleti kuuske. Varsti tuli aeg kinke jagada. Janno sai raamatu, kindad , flanellpluusi ja tuhvlid. Astrid sai kingiks kaustiku. vanaema aga pastapliiatsi ja prillitoosi.

Kummaline, et jõulud sellel ajal keelatud olid ja midagi saada ei olnud. Sellest ma küll aru ei saanud. Tänapäeval ei tohiks me üldse millegi üle nuriseda, kui mingit asja parasjagu poes ei ole või see pole täpselt selline nagu tahaksime. Raamat oli väga õpetlik ja näitas, et ajaga võivad paljud asjad muutuda. Mul on hea meel, et praegu võime jõule vabalt tähistada ja kogu pere on vaba.

Jõululaupäev. Nõmme 1970

Raamat, millest kirjutasin: Holger Kaints “Jõululaupäev. Nõmme 1970” (Hea Lugu, 2018)

Tuuli

Taeva tühjad tribüünid

See oli juba teine Ene Sepa raamat, mida lugesin. Raamatu peategelane on 14- aastane tüdruk Merita, kes hukkus autoõnnetuses. Kui Merita sureb, satub ta taeva tühjadele tribüünidele. Sinna satuvad kõik inimesed peale surma. Alguses ei saa Merita aru, kus ta on ega suuda leppida sellega, et ta on surnud. Seal kohtab ta Vanameest, kes räägib, et siia sattuvad inimesed peavad rongi peale minema. Merita küsis vihasena, kas teisi võimalusi pole. Vanamees vastas, et ta võib ka oma elu näha. Merita valis elu vaatamise, kuid ta polnud arvestanud et siis peab ka elus tehtud vigu parandama. See raamat räägibki, kuidas Merita vigu parandab ja sellega nii mõnegi inimese elu päästab. Seni kuni Merita kõiki vigu pole parandanud, peab ta Vanamehel aitama inimesi rongi peale saata. Inimesi aidates saab ta õppetunde. Lõpuks parandab ta viimase kõige suurema vea ja saab rongi peale minna. Rongis jääb ta magama ning ärkab haiglavoodis. Tuleb välja, et õnnetuses ta ikkagi ei surnud ainult vigastused olid suured.

Mulle meeldis raamat väga, sest see oli kaasahaarav ja põnev. Raamatust õppisin, et kui oled õel ja egoistlik, võid lausa mõne inimese elu ära rikkuda. Mulle meeldivad väga Ene Sepa raamatud.

Raamat, millest kirjutasin: Ene Sepp “Taeva tühjad tribüünid” (Tänapäev, 2018)

Pildiotsingu taeva tühjad tribüünid tulemus

Parimad raamatud 2018

Tegime ka sellel aastal parimatest loetud raamatutest edetabeli. Panime 10 parimat raamatut meeldimise järjekorda. Soovitame neid ka teistel lugeda!

Tuuli kõige lemmikumad raamatud 2018. aastal olid: Marta kõige lemmikumad raamatud 2018. aastal olid:
1.Mika Keränen “Fantoomrattur” 1. Fredrik Backman “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”
 2. Pamela Lyndon Travers “Mary Poppins” 2. Zoe Sugg “Tüdruk Online tuuril”
3. Tamsyn Murray “Teise ringi süda” 3. John Green “Süü on tähtedel”
4.  Sarah Crossan “Õun ja vihm” 4. Andrus Kivirähk “Rehepapp”
5. Tea Lall “Ära armasta mind enam” 5. Sarah Crossan “Õun ja vihm”
6. David Walliams “Hirmus õudne hambaarst” 6.  Tamsyn Murray “Teise ringi süda”
7. Kristiina Ohlson “Kiviinglid” 7. Ene Sepp “Jagatud suvi”
8. Mika Keränen “Varastatud oranž jalgratas” 8. Kristiina Ohlson “Kiviinglid”
9. Kätlin Vainola “Ville” 9. Jennifer Gray “Pööningukass Atticus klaarib arveid”
10. Mika Keränen “Professor Must” 10. Mika Keränen “Fantoomrattur”

Selle edetabeliga jõudsime järeldusele, et me Tuuliga oleme väga erinevad. Näiteks, kui Tuulil oli “Fantoomrattur” esimene, siis minul oli see parimate raamatute hulgas viimane.

Tuuli:  “Fantoomrattur” oli minul esimene, sest see oli kõige põnevam ja huvitavam raamat.

Marta:  “Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust” oli mu lemmik, sest see oli nii erinev teistest raamatutest. Heas mõttes erinev.

Sel aasta me pole nii palju lugenud, sest pole nii palju aega olnud. Jõuludeks saime kahepeale kokku 5 raamatut: “Jõululaupäev. Nõmme 1970”, “Taeva tühjad tribüünid”, “Sinu tuhat palet”, “Penelop” ning “Khaba ja Nebra”. “Jõululaupäev. Nõmme 1970” olen juba lugema hakanud. Tundub hea raamat. Nüüd ei pea tükk aega uusi raamatuid ostma ega raamatukokku minema.

Toredat aastavahetust!

Marta

Pajatus

Rohelise kleidi lugu

Meie vanaema sündis II maailmasõja ajal. See oli igas mõttes raske aeg, sest siis polnud midagi saada. Poes ei olnud sageli ka kõige lihtsamaid asju ja riided tuli ise õmmelda. Toiduga oli hoopis teistmoodi. Selleks, et saada suhkrut või jahu, pidi ootama pikalt järjekorras ja kõigile seda ei jagunud. Tihti tuli järjekorda minna juba öösel. Minu vanaema kandis riideid, mis olid õmmeldud tema ema riietest. Ükskord õmmeldi talle ilus roheline kleit, mis talle väga meeldis. Ta läks sellega ahvikiigule kiikuma. Praegu ta enam ei mäleta, kas tal üldse selle kleidiga oli lubatud õue mängima minna. Igatahes oli sel päeval vali tuul, kiik aia kõrval ja kleidisaba jäi aia külge kinni ning lendas minema. Meie vanaema oli siis väga kurb, sest see oli ju ilus kleit ja pahandada sai ta ka natuke. 

Tuuli

 

Nahksild, jõulud ja jääminek

Kui mu vanaema oli väike, olid Pärnus hoopis teistsugused sillad. Kesklinna sild oli puust ja Vana-Pärnusse viis nahksild. Tegelikult oli nahksild ka puust. Kevadel oli huvitav vaadata jää minekut. Jääminekud olid suured vaatemängud ja palju võimsamad kui praegu. Selleks, et jää kesklinna silda ära ei lammutaks, lasti osa jääd lõhkeainega puruks. Nahksillalt võeti keskmine osa üldse ära, et jääpangad silda ära ei viiks. Kevadeti kui oli suurvesi, tuli ka nahksilla peale vesi ning kui mõni auto seal peal sõitis, pritsis vett igale poole. Meie mamma oli sel ajal väike laps ja kartis seal peal käia. Küll aga meeldis talle väga vaadata jääminekut, sest siis kohises ja mühises kogu jõgi, jääpangad kuhjusid hunnikusse ja liikusid kiirelt mere poole. Mamma võis seda vaatemängu jälgida tundide kaupa. Mõned julged poisid läksid isegi kaldaäärsetele pankadele hüppama.

Sel ajal kui mamma väike oli, ei tohtinud jõule pidada, kuid ikkagi toodi kuusk tuppa ja peeti pühi. Tavaliselt tegi jõuluvana mamma isa. Tolle aja jõuluvana oli natuke teistsugune. Jõuluvana pani selga käepäraseid asju, aeg oli ju vaene. Ükskord, kui mamma oli umbes meievanune, läks ta jõululaupäeval korraks välja, sest jõuluvana tulekuni oli veel aega. Kui ta tagasi tuppa jõudis, oli  jõuluvana ära käinud ja kingi kuuse alla jätnud.  Mamma oli vihane ja pragas oma vanematega: “Kas teil oli siis raske mulle jõuluvana teha!”. Kingituseks sai ta Eduard Vilde raamatu “Jutustused. IV osa”. Kink meeldis talle loomulikult väga ja mamma luges raamatu kiiresti läbi. See on tal siiamaani alles.

Marta

Need pajatused panime kirja kirjanduse tunni jaoks, kus meil oli ülesandeks kuulata ja kirja panna oma vanavanemate lugusid lapsepõlvest.

Uued sallid

Käsitöötunnis õppisime heegeldamist. Kui silmused selged, siis hakkasime suuremat tööd tegema. Meie heegeldasime endale uued sallid.  Kui teised nägid, et me salli tegime, hakkasid ka nemad sama tegema. Sallid tulid väga ilusad ja soojad. Kanname neid iga päev mõnuga 🙂

Marta

Vägev vähk ja ahne naine

Meile on koolis ülesandeks lugeda üks vähem tuntud muinasjutt. Mina võtsin “Eesti rahva ennemuistsed jutud” ja valisin nende hulgast. Raamatu ostis minu vanaema,  kui ta oli pisike tüdruk. Nüüdseks on see üle kuuekümne aasta vana ja seal on väga ilusad pildid. Raamatusse joonistas pildid Günther Reindorff. Muinasjutt “Vägev vähk ja ahne naine” rääkis ahnitsemisest ja sellest, mis juhtub kui liiga ahneks minna. Üks naine saatis oma mehe jõe äärde, et too midagi leivakõrvale tooks. Kuigi oli palav ilm ja tööd vaja teha, ei julgenud mees talle vastu hakata ja läks. Jõkke minnes tõmbas ta esimesest  urkast labakinda suuruse vähi välja. Vähk hakkas anuma ja lubas tema soove täita, kui mees ta vabaks laseb. Mees lasi vähi vabaks ja sai vastutasuks kübaratäie kalu. Mees paljastas  naiselegi oma saladuse ja naine hakkas üha suuremaid kingitusi vähilt nõudma. Lõpuks läks asi nii hulluks, et naine tahtis saada mõisnikuks, varsti kuningaks ning lõpuks jumalaks . Vähk vihastas, et naise soovidel lõppu ei tule ja pani nad elama sealauta. Lugu oli õpetlik, sest ahnus ajab upakile nagu ütleb vanasõna ja kui liiga palju nõuad, jääd lõpuks kõigest ilma. Mina arvan, et see mida vähk tegi oli õige ja see oli neile mõlemale paras,isegi mehele, sest ta ei julgenud naisele vastu hakata ja oma arvamust avaldada. Naine oli ahnepäits ja mees oli argpüks.    

Muinasjutt on raamatust “Eesti rahva ennemuistsed jutud”, mille on kirja pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald (Eesti riiklik kirjastus, Tallinn 1951).

Tuuli

Põhja konn

Põhja konna muinasjutu võtsin ma raamatust “Eesti rahva ennemuistsed jutud”. Raamat on väga vana. Minu vanaema ostis selle, kui ta väike oli ning armastab seda raamatut väga. Põhja konn on üks koletis, keda saab tappa ainult imesõrmuse abil. Kuningas lubas oma tütre sellele naiseks, kes imesõrmuse leiab ja kuningriigi koletise käest päästab. Kord läks üks noormees imesõrmust otsima. Ta sattus ühe põhjamaa targa juurde. Tark ütles, et omal jõul mees sõrmust ei leia ja teda saavad aidata ainult linnud. Tark õpetas mehele lindude keele selgeks. Nüüd läks mees edasi. Tänu lindudele jõudis ta peagi järve äärde. Järve ääres nägi ta neidu, keda teadis olevat sõrmuse omanik.  Mees läks koos neiuga lossi, pettis temalt sõrmuse välja ning varastas selle lõpuks. Edasi läks mees tagasi targa juurde, kes nüüd täpsed õpetused andis, kuidas koledat looma tappa. Seejärel läks mees kuninga juurde ja ütles, et võib koleda looma tappa. Kuningas rõõmustas ja laskis mehele kõik vajaminevad asjad valmistada. Varsti tappiski mees põhja konna ära. Kõik olid väga rõõmsad ning mees ja printsess abiellusid. Mõne aja pärast tuli petetud neiu printsile ja sõrmusele järele. Ta pani printsi vangi selle eest, et mees temalt sõrmuse varastas. Mees piinles seal mitmeid aastaid. Lõpuks said kuningas ja tema õukond sellest siiski teada ja päästsid ta.

Isegi üllal eesmärgil tehtud pahateod tulevad välja ning oma tegude eest tuleb vastutada. Tänu sellele muinasjutule sain Põhja konnast rohkem teada.

Muinasjutt pärineb raamatust “Eesti rahva ennemuistsed jutud”, mille on kirja pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald (Eesti Riiklik Kirjastus, 1951).

Marta

Põrsapõli

Ma lugesin Hando Runneli luulekogu “Põrsapõli”, seda soovitas mu vanaema. Runnel on mu vanaema lemmikluuletaja ja ta isegi tundis teda nooruses. Hando Runnel on mu vanaemale isegi ühe luuletuse kirjutanud. Mulle meeldib samuti Runnel, sest tema luuletustes on enamasti mingi “nõks” sees. Minu lemmikluuletus oligi raamatus kohe esimene. See rääkis ühest väikesest poisist, kes tegi igasugu naljakaid asju. Mõni luuletus oli selline lühike, kus oli ainult paar riimi, näiteks: “Ühel pilvel olid pikad ripsmed, need ulatusid maani. See oli vihm”. Vahel saab isegi kahe reaga öelda midagi ilusamat, kui pika jutuga. Lugedes leidsin raamatu vahelt ühe ajaleheväljalõike. Ma arvan, et mu vanaema oli selle sinna pannud, sest sellel oli samuti üks Hando Runneli luuletus. See oli samuti üks minu lemmikutest.

Kui ma olin väike põrsas

Kui ma olin väike põrsas,
tahtsin saada suureks seaks.
Nüüd ma olen olnud siga,

kelleks nüüd ma saama peaks?

Ausalt öelda: põrsaks, põrsaks,
jälle väikseks, jälle heaks.
Ja kui olen ükskord põrsas,
ma ei taha enam seaks.

Kõikidest luuletustest ma aru ei saanudki, sest oli ka võru keelseid. Lõpus olid veel mõned liisusalmid, kus oli lihtsalt sikker, sakker, tommer, tükker jne. Mulle meeldis raamat väga.

Raamat, millest kirjutasin: Hando Runnel “Põrsapõli” (Ilmamaa, 2013).

Marta